Foto: Urmas Saard / Külauudised
Pärnu Kolledži Väärikate Ülikoolis toimus 5.oktoobril omapärane loeng. Teemaks oli „Maskid maha, ehk räägime asjadest õigete nimedega”. Minul oli sedapuhku suur au olla selle loengu lektoriks väärikas vanuses prouade ja härrade ees, keda märkasin juba pool tundi varem auditooriumisse tatsumas saamaks värsket teavet uue loengu kaudu.
Ütlen ausalt: see oli täiesti esimene etteaste minu jaoks nii suure, ligi kolmesaja pealise publiku ees ja kogu see ettevõtmine tundus algul minu enda jaoks tõeliselt kaelamurdev, kuna nagu paljusidki inimesi, nii ka mind kummitas hirm esinemise ees suurele publikule. Ometi otsustasin sellele hunnitule ja peibutavale väljakutsele tere öelda ja enda esinemisoskust proovile panna. Kui Mari Suurväli loengu sisse juhatas, pidin psühholoogilises mõttes püksid täis laskma, sest saali poole kiigates kiirgas ootusärevust täis publik mulle vastu hirmutava sõnumi: No vaatame, mida ta räägib…
Alustasin oma etteastet enesetutvustusega, kuid kobistades mikrofonidega, millega polnud üldsegi eriti kokku puutunud, siirdusin oma spikrite ja raamatuga „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele” otse kõnepuldi suunas, sest pidin ju oma koormast lõpuks vabanema. Paraku ka see tundus ebaturvaline paik, sest koheselt pudenesid mu prillid otse rahva ees põrandale ja ma pidin neid sealt käsikaudu taga ajama. See lisas pinget, sest etteastet alustada äpardustega ei tõota just head…
See ongi eneseületus, mis õnnestumise korral tekitab õnnetunnet ja läbikukkumisel hoopis häbitunnet
Vaatasin saali poole: memmed ja taadid vaatasid mind ootavalt ja mulle meenus komöödiafilm „Klassikokkutulek”, kus Malmsten pidi kokkutuleku kõne pidama ja valmistudes püüdlikult etteasteks, võttis rahustuseks kummalisi tablette, mis ta keelepaelad lõpuks ülemäära valla meelitasid, nii, et sealt ainult „tõde” hakkaski tulema. Aga mina ju tulingi rahva ette, et rääkida maskide mahavõtmisest ja tõe rääkimisest, iseendaks jäämisest. Minul neid tõetablette ja seerumeid polnud, seetõttu otsustasin iseendast tõe välja pigistada, ilma detektorit kasutamata. Ja mitte ainult endast! Ka publikule esitasin küsimusi, mis meenutas valedetektorit, kus vastamine näitab, kas adrenaliin tõuseb, või mitte. Tõde on muidugi see, et kirjutades tunnen ma end nagu kala vees, kuid esinemine kisub mind mugavustsoonist välja ja tekitab ülemäärast stressi. Aga äkki see peabki nii olema, et ennast käima lükata, tulebki mugavustsoonist lahkuda hirmutsooni ja see energialaks, mida siis sellest olukorrast saad, ületab kõik. See ongi eneseületus, mis õnnestumise korral tekitab õnnetunnet ja läbikukkumisel hoopis häbitunnet.
Küsisin publikult, kui paljud on suutnud üks päev rääkida ainult tõde. Nagu Martin Roll filmist „Viini postmark”. Mõned käed saalist tõusid, kuid ülejäänud kohmetusid ja vähesed ka muhelesid, sest vähesel määral luiskame ju igapäevaselt kõik. Rääkisingi rahvale loo oma „väiksest valgest valest”, mille autor ma ise enne loengut vaid paar päeva tagasi olin. Tajusin saalist vangutavaid päid, sest ka väiksed valed on ikkagi valed. Samas suunasin oma loo justnimelt sisevaatluseks: Kui paljud meist salates iseennast moonutavad täiesti igapäevaselt tõde, sest mugavuse pärast välditakse tõe rääkimist?
Kui võtta maha kõik maskid, tuleb tõde päevavalgele ja loob ruumi vabadusele
Tõde algab iseendast. Kasvõi niipidi, et iseendale me ju valetada ei saa. Kui sa suudad öelda EI mõnele inimesele siis, kui ta palub sul teha midagi, mida sa teha ei taha, siis oledki aus enda vastu, valides iseenda. Nii lihtne see tõde ongi. Tuleb valida alati iseennast, siis jääb tõde püsima. Kui võtta maha kõik maskid, tuleb tõde päevavalgele ja loob ruumi vabadusele, avatusele. Avatusest sünnib alati midagi ilusat, sest see on nagu nakkushaigus: avatud inimene avab enda ümber ka teised inimesed.
Tajusin seda ka saalist, eriti, kui rääkisin endaga juhtunud habemega rännulugu. Kuulsin, kuidas publikul hakkas lõbus ja pinge, mis minu sees oli juba mitu päeva üles kerkinud, kadus esimese naerurõkkega nagu pühitult. Hoog oli sisse tulnud ja ma tundsin sellest hetkest saalitäie rahvaga sidet. Eriti, kui kirjeldasin, kuidas ma habe ees Pärnu bussijaama meeste WC-sse läksin. Miks sellised seigad seovad inimesi? Aga sellepärast, et avatuse ja huumoriga sa põletad kõik tõkked ja takistused saamaks tõele lähemale ja murdmaks ennast teiste inimeste südamesse. Naljalugusid ei jätku igaks hetkeks, aga võimalus avada uks saalitäie inimeste hinge on ka siis, kui meenutada hetki, millal olid üksi oma muredega. Kuna enamus inimesi ongi sisuliselt üksi oma probleemide, muredega ja kellegagi rääkida pole, sest ei juleta oma asju avaldada, nõrgana näida ja abi otsida, siis kindel tee saada kontakti, ongi samastuda inimeste üksindusega. Mul oli see väga lihtne, sest enamus ajast oma elus olengi ma olnud hinges üksi, kuigi mu ümber on olnud alati palju inimesi. On olnud hetki, kus naer läbi pisarate on juba igapäevane hingeseisund ja mitte keegi aidata ei saa… sest ma ka ise abi ei otsinud. Ma isegi ei saanud aru, et vajan abi. Üksindus oli nii tavaline olek minu jaoks, et ma ei osanudki abi paluda või otsida.
paljud sellest publikust pole valmis neid teemasid endasse laskma
Loomulikult võtab sellisel loengul maad ka teatav eelarvamuslikkus, mida tajusin eriti siis, kui mainisin põgusalt seksi ja ka vägivalla teemat. Stop! – ütles minu sisetunne, kui seda ohtlikku kahinat saali poolt tunnetasin. Siin on punane joon – ütles minu kõhutunne. Libisesin väikse süütu huumoriga teemast üle, sest tajusin, et väga paljud sellest publikust pole valmis neid teemasid endasse laskma. „Võib olla kunagi hiljem,” käis mu peast läbi mõte ja hüppasin sujuvalt üle enesepettuse teema peale, lugedes oma raamatust väikse lõigu: „Tegu on tõde…”, mis räägibki enesepettusest ja eneseanalüüsist.
Töö on samuti koht, kus inimesed ennast tihti petavad. Tehes tööd hambad ristis petamegi ennast. Kui astume rattalt maha ja hakkame lõpuks tegema asju, milles oleme õnnelikud, mõjutab see kogu meie saatust.
Loe samuti: MASKID MAHA! RÄÄGIME ASJADEST ÕIGETE NIMEDEGA
Mari Suurväli küsis mu etteaste lõpus, et kas peab olema alati „alasti” ja kõik, mis su hinges on, välja panema? „See on küll mask maas, aga me oleme suure karja hulgast üks,” väitleb Mari mõtlikult.
Mitte midagi tegelikult ei pea. Igaüks tehku nii, nagu õigeks peab, see ongi ausus eelkõige enda vastu. Kui maski varjus on hea ja soe olla, siis miks mitte. Aga siis võib juhtuda see, et meid ei mõisteta.
Minu loengu kokkuvõte oli see, et midagi ei ole valet ega õiget – absoluutset tõde pole olemas.
Ausalt öeldes ma ei tea, milline on minu nägu
Üks proua saalist võttis kokku oma kogemuste põhjal teema: „Kui isiksus on piisavalt tugev, siis läbi elu peaks tal olema kümneid ja kümneid maske. Ta peab armastama inimest, kellega ta suhtleb. Sa paned selles suhtluses selle maski ette, mis on selles suhtluses kõige meeldivam. Jah, me püüame vältida inimesi, kes tekitavad meile tuska. Minu elukogemus ütleb seda, et tõtt ütlen ma vaid peegli ees ja siis ma ka valetan endale. Kui inimene ei ole enesekindel, siis ta võib kaotada oma näo. Ausalt öeldes ma ei tea, milline on minu nägu, sest isegi peegli ees on neid mitu tükki.”
Viimane mõte sellelt proualt tekitas tunde, et „maskid” polegi alati halvad, kui meis pesitseb kübeke ebakindlust. Samas kui sa midagi oma elus ei muuda, et tekiks enesekindlus ja tahtmine heita kõrvale kõik maskid ja olla Sina Ise, siis ega midagi ka ei muutu: maskid kasvavad näo külge ja me ei tunne iseennastki ära.
Samal teemal:
JANA PAULMANI ÄÄREMÄRKUSED LÄINUD NÄDALA LOENGULE PÄRNU VÄÄRIKATE ÜLIKOOLIS