Fotogalerii
Reedel, 27. mai õhtul Haapsalu kultuurikeskuses toimunud kogukonnateatri etendusele “Naised & numbrid” olid kõik piletid aegsasti välja müüdud. Õnnelikest piletiomanikest moodustasid üle kolmandiku Pärnu Y-klubi liikmed või nende toetajad, kes ei läbenud oodata, millal lavastaja Liia Kanemägi oma tosina näitlejaga Pärnusse tuleb.
Pärnu Y-klubi liige ja Y’s Men International Euroopa piirkonna tulevane juht Piia Karro-Selg ütles, et esmane mõte oli väljasõiduga tähistada oma klubi sünnipäeva ja rahvusvahelise Y’s Men 100. juubeli aastat. Algne eelduslik arvamus harrastusteatri etendusest oli nii temal kui enamikel teistelgi, kellega õnnestus vestelda, palju tagasihoidlikum sellest, millega tegelikult suutsid tosin naist vaatajat üllatada. Laval ei jutustanud naised lihtsalt oma lugusid. Sõnum, mida taheti edasi anda, toodi vaatajate ette huvitava lavalise liikumisega, väikeste sketšide ja lihtsate teatrirekvisiitide kasutamisega.
Lisaks idee autorile ja lavastajale on töösse kaasatud kunstnik ja dramaturg, lavastaja assistent Triin Simson; rakendusteatri metoodika ja grupi juhendaja Mariliis Peterson; tantsu- ja liikumisjuht Sylvia Köster; tšellist, muusikaline kujundaja Mirja Mattinen. Poolteist tundi kestnud etenduse järel istusid tublid näitlejannad lava servale ja tutvustasid endid väga lühidalt ning üksnes eesnimesid nimetades (kavalehelt leiab nimed siiski koos perekonnanimedega): Marika, Helje,Hanna, Eveliine Maria, Katrin, Signe, Eneken, Kristel, Maaja, Getter, Triin (Triin Simson), Sigrit, Anne-Ly.
Iga etendusega läheb lavastus järjest paremaks nagu hea vein
Marika: „Erialalt inglise filoloog ja kultuurikorraldaja. Praegu tegutsen giidina.”
Helje: „30 aastat ravimi firmades, praegu Ida-Tallinna Keskhaiglas.”
Hanna: „Teenin raha pangas töötamisega, päris südameprojektid on aktivism, ma mängin trummi, kunagi olen õppinud audiovisuaalset meediat, aga ei ole sellega tegelenud.”
Eveliine Maria: „Kunagi töötasin mineraloogia ja geokeemia teadurina, Kaitseliidu koolis õpetasin juhtimis- ja rakenduspedagoogikat, praegu õpin teraapiat.
Katrin: „Minu pood asub Haapsalu vanalinnas.”
Signe: „Töötan ülikoolis programmijuhi abina.”
Eneken: „Erialalt olen ajakirjanik ja suhtekorraldaja, umbes 10 aastat olen näitlemisega tegelenud.”
Kristel: „Töötan IT valdkonnas müügispetsialistina, õppinud kunsti õpetamist.”
Maaja: „Raamatupood on mul ikka veel alles, REaD raamatupood Tallinna vanalinnas. Viimased kaks kuud olen töötanud ka Tallinna lastekodus.”
Getter: „Olen õpetaja.”
Triin Simson: „Paberite järgi lavastuskunstnik, diplomeeritud, täna siis ka dramaturgia debüüt.”
Vahetul kohtumisel näitlejatega kujunes elav mõttevahetus, vastati rohketele küsimustele ja tehti publiku poolelt hulga ettepanekuid teemadest, millest võiks edaspidi veel rakendusteatrit teha.
Liia Kanemägi: „Iga etendusega läheb lavastus järjest paremaks nagu hea vein. Ega see ei ole lihtne ülesanne. Üks asi on jutustada oma lugu, teine asi on lugeda oma lugu ja siis pead veel rääkima seda lugu. Ja siis ütleb lavastaja, et nüüd räägi poole lühemalt. Samas tuleb kõike rääkida sama loomulikult nagu sai esimesel korral kõneldud. Nagu oleksid kusagil kaugel ära käinud ja nüüd tulnud selle allika juurde tagasi. Nad on väga, väga tublid.”
Küsimus mehelt publiku hulgast: „Julgus elada seda kõike iga etenduse ajal uuesti läbi. Väga julge, aplaus selle peale.”
Liia Kanemägi: „Võibolla näitlejad lükkavad väite ümber, aga rääkimine on mingil kummalisel viisil ka kergendust loov. Sa oled midagi ära vormistanud ja siis hakkad selles vormistuses kahtlema. Kas see on üleüldse ainus viis asjast mõelda, seda probleemi üldse oma ellu lubada? Siis juhtub nii, et sama probleem kuidagi kahaneb. Tekib distants või probleemist üle olev tunne.”
Näitleja: „Need lood ei ela mitte ainult laval. Uuesti kokku tulles suhtleme hästi palju ja ikka tulevad jutu sisse kellegi tsitaadid lavalt. Me vastame mõnele lausele mingisuguse tsitaadiga, töötame üksteise lugusid läbi ka grupiti suheldes. See teeb kuidagi väga julgeks. Tekitab sünergiat. Kui ma esimest korda tulin gruppi inimeste sekka, keda ma ei tunne, julgesin olla väga otsekohene. Elu võib olla väga keeruline, aga me saame olla üksteisele toeks. Kõik see, mis on etendusse tulnud, ühendab meid hästi palju. Ühendab ka see, mis etendusse ei mahtunud. Kui keegi peaks teid kutsuma rakendusteatri projekti, siis mina julgustan minema.”
Küsimus saali esireast: „Kui palju on teil tekst peas või kui palju te igal üksikul etendusel improviseerite?”
Liia Kanemägi: „Improviseerime minimaalselt, aga mitte tekstis. Näiteks liikumises, kui kohad vahetuvad algsest asetusest.”
Küsimus naiselt publiku hulgast: „Kas miskit läheb nii sassi, et teine näitleja tuleb kõrvalt appi ja aitab situatsioonist välja?”
Vastus: „Tavaliselt see, kellel läheb sassi, loodab, et talle antakse aega olukorrast välja tulemiseks.
Küsimus saali tagareast: „Kas alustasite sama suure grupiga?”
Liia Kanemägi: „Meid oli alguses natuke rohkem. Aga elu tõi omad korrektuurid ja jäid need õiged.”
Näitleja: „Kui olime kuus tundi harjutanud, mõtlesime, no pekki, kohvi tahaks ka vahepeal… Siis ütlesime salaja, Liia, palun teeme pausi.”
Küsimus taas esireast: „Kui palju proove on olnud?”
teekond selleni oli koguaeg katsetamiste ja nagu pusle ladumiste jada
Liia Kanemägi: „Seda on raske öelda. Tükk ei sündinud nii, et Triin oleks toonud teise nädala kohtumisele valmis stsenaariumi lauale. Selles mõttes oli puhta tekstiga harjutamiseks neli täispikka kuuetunnist proovi, et fikseerida lõpp-produkt. Aga teekond selleni oli koguaeg katsetamiste ja nagu pusle ladumiste jada. Midagi sai varem paika, midagi hiljem. Konkreetse tekstiga läbimängimisi oli ainult kuu aega. Siis pidi igaüks kusagilt lisaproovideks endale aega hankima. Nii me saime lõpuks mäele. Lihtne see ei olnud.”
Publikult: „Heli tugevus oli hästi paigas!”
Küsimus vaataja naiselt: „Kuidas tekkis mõte teha rakendusteatrit?”
Liia Kanemägi: „Küsimus, millele ei ole vastust, mis paneks universumi meie ümber helenduma. Istusime ühe rahvusvahlise koolituse järel laua taga, kus üks naine oli Argentiinast, üks Brasiiliast ja üks Leedust, mina Eestist ja veel paar inimest mujalt. Nad hakkasid rääkima, kuidas nende maal on naine olla. Ma kuulasin ja mõtlesin, et ei olegi mingit erinevust. Erinevus on ainult detailides ja kui kaua keegi peegli ees aega veedab. Tulin koju ja hakkasin mõtlema, et naine, naine… Ja siis tuli sellele numbrite kombinatsioon juurde. Millegi väljendamine mingite ühikute kaudu: läbi veinipokaali ühikute, mis sa oled nädala jooksul ära joonud; või autode ühikute, mida oled vahetanud; või vahetatud abikaasade ühikud jne. Need on numbrid, mis määravad sinu elu.”
Küsimus saalist: „Rakendusteater meeste ja naiste suhetes?”
Liia Kanemägi: „No vaat. Nüüd ei ole küll enam pääsu. Tuleb teha kahevaatuseline lavastus ja selle järel pulmad (heatahtlik ja heakskiitev naer saalist).”
Küsimus näitlejalt meestele: „Ega mehed ennast etenduse ajal väga ebamugavalt ei tundnud?”
Ei, saalis viibinud meestel polnud põhjust end ebamugavalt tunda.
mina endas seda naise identiteeti väga tugevalt ei kanna
Hanna võttis pikemalt sõna ja selgitas oma ühinemist tolle projektiga põhjusel, et tuua sisse mitmekesisust. „Ega ma ei teadnud, mis inimesed sinna tulevad. Aga kui üldnimetus on naised, siis ma juba vaikselt aimasin. Kuna mina endas seda naise identiteeti väga tugevalt ei kanna – ja selliseid inimesi on palju – siis ma mõtlesin, et äkki keegi selline peaks nüüd seda pilti mitmekesistama. Alguses lähenesin uudishimuga ja vaatasin, mis toimuma hakkab. Kogu protsessi ajal tegelesin väga palju sellega, et seada küsimuse alla mingisuguseid ideid, mis tunduvadki iseenesest mõistetavad või elutõed, millega me kõik elame. Mina olen enda kohta selle küsimuse seadnud ja olen väga tänulik, et seda kõike on selles grupis võetud vastu absoluutse aktseptiga. Kõik minu provokatiivsed küsimused ja urgitsemised olid nagu teretulnud. Tulles kujutasin ette, et olen fantastiline ainueksemplar. Nüüd näen ühiseid asju ja tunnen, et olen täiega oma.”
Liia Kanemägi avaldas lootust, et äkki saavad praegu osalenud naistest juhendajad ja viimaks tundis ta huvi, mis teemad või mis valdkonna inimesed võiksid edaspidi leida enese avamiseks käsitlust rakendusteatris.
Pakuti kümneid väga erinevaid teemasid: meedikud, õpetajad, kinnipeetavad, päästeteenistujad, erinevad vabatahtlikud, välismaal töötavad mehed, välismaal töötavate meeste naised, äärmuslikus armukadeduses või mõnes muus elulises ilmingus jne.
⇒ Idee autor ja lavastaja: Liia Kanemägi
⇒ Rakendusteatri metoodika ja grupi juhendamine: Mariliis Peterson
⇒ Kunstnik ja dramaturg, lavastaja assistent: Triin Simson
⇒ Meediaspetsialistid: Eneken Laasme, Kadri Vent
⇒ Tantsu- ja liikumisjuht: Sylvia Köster
⇒ Tšellist, muusikaline kujundaja: Mirja Mattinen
⇒ Toetajad: Eesti Kultuurkapital. Tallinna Kodurahuprogramm. Sotsiaalministeerium.
Briti Nõukogu Eestis PeopleToPeople sotsiaalse ühtsuse programm.
Liia Kanemägi: „Pühapäeval oleme Tapal. Palun kirjutage oma sealsetele tuttavatele, sõpradele. Seal leidub veel kohti.”
Urmas Saard
Samal teemal:
