Repliik
Urmas Saard, Külauudiste tegevtoimetaja
Pildil Rein Sikk. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Lõppeval nädalal soovitas ajakirjanik Rein Sikk Vikerraadio vahendusel eestlastel vältida vene keeles rääkimist. Ta leidis, et see pole Eestis elavate ja töötavate muukeelsete suhtes ahistav vaid ikka abistav hoiak. Jutt käis siiski eeskätt Ukraina sõjapõgenikest, kes Eestis varjupaiga leidnud.
говорить по-русски
Siiski ei peaks 35 000 põgenikku olema ületähtsustatud, sest jätkuvalt elab kordades suurem hulk siinsetes oludes kodustunud välismaalasi oma armsas keeleruumis mõistmata eesti keelt ega häid kombeid. Eesti keel ei ole kohaliku tähtsuega suhtlusvahend, mida vastavalt oma tahtele keegi nagu võiks kasutada ja samas justkui ikkagi ei peaks valdama. Eesti keel on riigikeel, üks ja ainus, millega on sünnis igal siin elaval muulasel teha pöördumisi, esitada tellimusi, küsimusi, avaldada arvamusi, seisukohti jne. Keegi ei oota, et muulased peaksid oma kogukonna keeleruumis või kodus kõnelema siinset riigikeelt. Aga asi läheb inetuks, kui Maximates, Rimis, Grossis või Prismas, aga ka mujal kuuleb soovituslikke sõnu говорить по-русски.
Täna loen sotsiaalmeedia postitusest: „Täna küsisin kassas eesti keeles, et ta võtaks maha selle summa, mis mulle kontole juba kogunenud on, kassiir kutsus kohale teise müüja ja ka see ei saanud aru, mida ma lõpuks tahan.”
Järgmine postitaja kirjutab: „Lasnamäe Maximates ei saa enamuses eesti keelega hakkama või kui saab, siis väga vigases ja halvas eesti keeles, millest eestlane ei pruugi aru saada. Ja mitte ainult Maximates, ka Rimis, Grossis, Prismas on põhikeel vene keel, mida sulle peale surutakse ka siis, kui klient küsib midagi emakeeles.”
Tegemist on väga madala sisemise kultuuriga. Ärgu keegi kõnelgu, et ei ole olnud head õpetajat, aega või piisavalt annet riigikeele õppimiseks. Ka mõne kuuga on keskmise võimekusega inimesel võimalik rohkem sõnu selgeks õppida kui parima intellektiga koeral.
Kanada teadlaste arvates võivad koerad õiget koolitust saades selgeks saada umbes 89 erinevat sõna või fraasi. Mõned aastad tagasi kuulsin rahvusringhäälingu looduse saatest, et koeral on inimkeele häälikutele terav kõrv. „Briti teadlaste uuringust ilmneb, et koerad suudavad eristada inimkeele sõnu ka juhul, kui kaks sõna erinevad vaid ühe hääliku poolest.” Kas on sobilik inimese võimekust võrrelda koera õppimise suutlikusega?
Kui ei soovi, siis ei pea tingimata koera endale eeskujuks seadma. Küll võib endale selgitada, et sajakonna õigesti valitud sõnaga saab juba võrdlemisi hästi hakkama. Kui püüda ära õppida ühe sõna päevas, oleks kolme kuu möödudes tulemuseks juba pea sadakond sõna. Aastaga oleks tulemus kahtlematult märkimisväärselt parem.
Samal teemal:
KUIDAS KEHTESTADA EESTI KEELT TEGELIKKUSES RIIGIKEELENA?
Kas eesti keelega saab elus hakkama?
