VABADUSRISTI KAVALER KOLONEL ARTHUR VON BUXHOEVEDEN

140 AASTAT SÜNNIST

Arthur von Buxhoeveden on ümbermaetud Tallinna Kaitseväe kalmistule.
Foto: Eesti Muinsuskaitse Selts

Esmaspäeval, 28. märtsil möödub 140 aastat kolonel Arthur von Buxhoevedeni (VR I/2) sünnist.

Olete oodatud 28. märtsil kell 12 mälestama Eesti Vabadusristi, Läti Karutapja ordeni, Soome Valge Roosi komandöriristi ja Poola „Polonia Restituta“ ohvitseriristi kavaleri kolonel Arthur von Buxhovedenit 140. sünniaastapäeval tema haual Kaitseväe kalmistul!

Arthur von Buxhoeveden

Saaremaal Muratsi mõisas 28. märtsil 1882 sündinud parun Arthur von Buxhoeveden lõpetas Kuressaares gümnaasiumi ja seejärel Tveris ratsaväekooli kornetina, võttis tsaariarmees osa I maailmasõjast Saksa-Austria rindel, tõusis rittmeistriks ja teenis välja Püha Georgi IV järgu ohvitseriristi, Püha Anna II klassi ordeni ning Püha Vladimiri IV järgu ordeni mõõkade ja lehviga. 1918. aasta novembris astus Arthur von Buxhoeveden ühe esimese ohvitserina vabatahtlikult Saarte Kaitseliitu, osales Vabadussõjas, oli ratsaväepolkude tagavaraeskadroni ja -divisjoni ülem. Ta ei soovinud Vabadussõja ajal astuda baltisakslastest formeeritud Balti pataljoni, vaid eelistas teenimist eesti väeosas. Juba tsaariaegsesse ohvitseriankeeti oli ta rahvuseks märkinud „estonets“ ehk siis eestlane.

Pärast Vabadussõda oli oma nime eestipäraselt kirjutanud Artur Buxhoevden ratsaväe allohvitseride kooli ja õppeeskadroni ülem, Kindralstaabi Kursuste, hiljem Kõrgema Sõjakooli lektor ja ratsaväe inspektor ning aastatel 1923-1928 sõjaministri vanem käsundusohvitser. Tema atestatsioonis kirjutati: „Distsipliini pidamises nõudja, järjekindel, õiglane ja ühesugune; oskab täpipealselt hinnata temale alluvate ohvitseride ja sõdurite väärtust ja tööd; ise hästi distsiplineeritud. Ümberkäimine sõduritega lahke, sõbralik ja vastutulelik, vahekord viimastega väga hea. Ausus piiramata. Riigivarandusega ümberkäimine aus, kokkuhoidlik ja korra nõudja.“ 1920. aastal ülendati Buxhoevden kolonelleitnandiks ja 1924 koloneliks, talle oli annetatud I liigi 2. järgu Eesti Vabadusrist, Läti Karutapja III järgu orden, samuti Soome Valge Roosi II klassi komandöririst ja Poola „Polonia Restituta“ ohvitseririst.

Kolonel Artur Buxhoevden läks 1928. aastal tervislikel põhjustel erru. Ta valiti Kaitseliidu Tallinna Maleva eskadroni auliikmeks. Baltisakslasest parun von Buxhoeveden, ehk „vana Puks“ nagu kamraadid teda nimetasid, oli üks populaarsemaid Eesti kaitseväe ohvitsere. Tema ärasaatmise peol ohvitseride kasiinos osalesid kindralid Nikolai Reek, Andrus Larka, Ernst Põdder ja paljud teised kaasvõitlejad. Raekoja platsilt kandsid ratsaväeallohvitserid kätel oma endise ülemuse Balti jaama, kust ta Saaremaale sõitis. Vabadusristi kavalerina oli Artur Buxhoevden saanud varem perekonnale kuulunud Muratsi mõisa tagasi autasumaana ja asus seal suure innuga tegelema põllumajanduse ning hobusekasvatusega. Ta oli kirglik loodusesõber, jahi- ja kalamees. Kohaliku rahvaga oli ta väga heades suhetes, eesti keeltki rääkis elu lõpuni Saare murrakus. Ta oli Saare Kaitseliidu kütisalga ja Vabadussõjalaste Liidu Saaremaa osakonna esimees.

Artur Buxhoevden oli nagu teisedki baltisakslased sunnitud Molotov-Ribbentropi paktist tulenevalt Eestist lahkuma, kuid tegi seda alles 1941. aasta talvel järelümberasumise käigus, kui Eesti oli juba Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud ning teda ähvardas arreteerimine. Sõjajärgsel Saksamaal oli ta tegev Eesti sõjapõgenike ja sõdurite abistamisel ja organiseerimisel. Ta osales Saksamaal nii baltisakslastest kui ka eestlastest pagulaste organisatsioonide tegevuses. Parun Arthur von Buxhoeveden suri 27. oktoobril 1964 ja maeti Karlsruhe peakalmistule. Tema abikaasa Kira suri viis aastat hiljem. Nende hauaplatsi renditähtaeg sai täis 2009. aastal ja kuna kohapeal ei olnud perekonnaliikmeid seda pikendamas, siis eemaldati kalmistu administratsiooni korraldusel platsilt hauakivi ja piirded, et valmistada see ette pealematmiseks. Oktoobris 2011 korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts ekspeditsiooni Lõuna-Saksamaa kalmistutele. Kuna me ei suutnud kolonel Buxhoevedeni kalmu leida, siis pöördusime Karlsruhe kalmistu administratsiooni poole. Selgus, et kalmu ootab pealematmine. Sellega oldi siiski valmis viivitama, kui olime rääkinud kolonel Buxhoevedeni tähtsast rollist Eesti ajaloos ja pakkusime välja ümbermatmise Eestisse. Nii Eesti Kaitseministeerium kui ka Buxhoevedenite perekond toetasid ümbermatmise ettepanekut. Kolonel Arthur von Buxhoevedeni ja tema abikaasa Kira maised jäänused jõudsid tagasi Eestimaa pinnale 2013. aasta 28. novembril – väga tähenduslikult just Vabadussõja alguse 95. aastapäeval. Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Kaitseministeeriumi, Eesti Sõjamuuseumi ja Saksamaa suursaatkonna ühisel korraldusel toimus ümbermatmise tseremoonia 12. septembril 2014 Kaitseväe kalmistul.

Eesti pagulaste väljaandes „Võitleja“ iseloomustati kolonel Buxhoevedenit: „… aumehe, kamraadi ja patrioodi hiilgavaim kehastus. Buxhoevedenite 700-aastane suguvõsa Eestis pärines samanimelise piiskopi liinist, olles generatsioonide jooksul saanud abiellumise kaudu eesti, liivi, rootsi, taani, poola ja šoti verd oma soontesse. Omas olemuses, mõttelaadis ja tegudes saarlaslik-talupoeglik ja seda selle sõna kõige ilusamas ja õilsamas mõttes; Buxhoeveden oli seltskondlikelt kommetelt ja käitumiselt grandsenjoor, omas sisimas kavaluseta talupoeg. Ta austas sügavalt oma esivanemaid ja perekonnatraditsioone, kuid samal ajal tundis ta sama sügavat kuuluvust Eesti ja eestlaste külge.“

Peep Pillak

Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees