Esmaspäeval, 21. märtsil avatakse Võru Linnagalerii kahel korrusel üheaegselt kell 17.00 kolme kunstniku loominguline väljapanek: Vallo Raudsepa maalinäitus; Urve Konksi keraamikanäitus ja Eneli Valge maalinäitus.
Kõik kolm näitust jäävad avatuks kuni 28. aprillini. Galerii on avatud esmaspäevast reedeni kell 15:00 kuni 19:00 ning Võru Kandles toimuvate sündmuste ajal. Näituste külastamine on tasuta.
Esimese korruse galeriis Vallo Raudsepa “Tuntud kujud ja nende tujud”
Akrüülvärvidega teostatud suureformaadilised maalid mõjuvad läbi ruumi võimsatena, jõulistena, mõni neist lausa ähvardavana ning annavad hästi edasi tegelaskujude sõja- ja juhtimisvaimu. Maalimisel on abimaterjalina kasutatud fotosid. Samas on kasutatud ka inspiratsiooni, et tulemus oleks realistlik ja skulptuurselt mõjuv. Tausta maalides on Vallo Raudsepp lubanud loovamat lähenemist, kasutades abstraktseid kujundeid ja erinevate värvide kombinatsioone.
Aastatel 2011-15 tegutses Vallo Raudsepp õppurina Tartu Kõrgemas kunstikoolis maali ja restaureerimise erialal. Sisutihedal õppeperioodil tekkis huvi veel hobi korras puhkpilli õppida ja osaleda Tartu Saksikooris ning olla koosseisus Võru ja Vastseliina puhkpilliorkestris. Vallo elab Võrumaal Vastseliinas.
Teise korruse galeriis Urve Konksi “Toestus”, mida toestab Anette Konksi foto
Ekspositsioon koosneb põhiliselt keraamilistest abstraktse vormiga vaasidest, mis on toestatud silmnähtavalt või kaudses mõttes.
Inimesed, väikesed ja suured, vajavad toetust. Toetuda saab perele, sõpradele, armastusele, muusikale, kolleegidele, kogemustele, riigile, informatsioonile, instinktile, süsteemile, rahale, kaosele, rutiinile ja paljudele muudele enesestmõistetavatele nähtustele meie elus. Toetumine ei ole nõrkus, pigem tugevus; toetuse struktuuri moodustamine loovus ja nutikus.
Nii toetub ka minu keraamika kas oma jalgadele, kivile või grupile, aga ka minu mälestustele ja unistustele.
Õõnesvormide toorikud on valminud treirattal ja hiljem modelleeritud.
Kõrgkuumus, osa teoseid on põletatud puudega köetavas keraamikaahjus Kaljurahnul ja Linnaalustel. Mõned vormid on läbinud vaid biskviitpõletuse.
Keraamikat toestab seintel Anette Konksi foto: silmapilgud valgusest, tekstuurist ja vormist looduses. Maa, taevas ja vesi: loob, hoiab ja toestab.
Teise korruse galeriis Eneli Valge “Aegruum”
Temaatiliselt jaguneb näitus “Aegruum” kaheks maaliseeriaks ja pisiskulptuuride väljapanekuks. Aegruum on füüsikaline mudel, mis ühendab kolme ruumimõõdet ja ühe ajamõõtme ühtseks neljamõõtmeliseks kontiinumiks, kus neljamõõtmelisus on ruumi omadus ja kontiinum on nähtuste, vaadete, teooriate, objektide ja fenomenide katkestuseta üleminek üksteiseks või üksteisesse sulandumine (Vikipeedia).
Aega esitavad sel näitusel portreemaalid, mis toovad publikuni igavikulised teemad – narrus ja sensuaalsus. Portreežanrisse kuuluvate õlimaalide teemaks on inimolevuse frivoolne külg, kus võib näha inimese muutumatut olemust viie sajandi vältel. Ühes portrees sulanduvad üheks mineviku ja oleviku inimene. Maalide algmaterjaliks on ammused portreemaalid kurtisaanidest, kuningatest, narridest, filosoofidest, elunautlejatest jne.
seal, kus on palju valgust, on ka tugevaid varje
Teine osa näitusest tegeleb valgusega ruumis, milles pole iseenesest midagi uut, sest valgus ja vari on alati olemas olnud. Tõuke maalide sünniks andis mind kummitav Goethe tsitaat – seal, kus on palju valgust, on ka tugevaid varje. Nii lihtne ja enesestmõistetav, samas vältimatu elu mõte. Valguse ja varju tabamine sarnaneb sinilinnu püüdmisega. Midagi sai püütud, tabatud ja endast välja maalitud, aga see ei ole lõpp, sinilindu tuleb edasi püüda. Teen seda hea meelega. Viimasel ajal oleme kogenud tühja linnaruumi ja üksi olemist ruumis. Ruum võib olla ka inimese sisemine seisund. Kõik see on inimese poolt tekitatud ruum: interjöör, eksterjöör ja see, mis toimub inimese peas. Nimetatud kujutlustega mängimine ongi selles maaliseerias peamine. Peab mõtlema, kas ruum on väliselt fantaasia ja seesmiselt tõsi või vastupidi. Unenäolisus ja reaalsus on siin segunenud. Esmapilgul õhkub maalidelt kurblik tühjus ning seletamatu rahu. Miski aga tekitab selles fluidumis emotsiooni ja paneb juurdlema – mis siin toimub!? See jääb vaatajale mõtisklemiseks.
Kahe maaliseeria vahel esitletud pisiskulptuurid toovad ajastuportreede ja ruumi teema kokku. Inimkäsi kujutavad objektid on võtnud käe iseloomu ja žestid, väljendades märke, mis on püsinud sajandeid. Mõeldud kujutama käegakatsutavalt seda, mida tunnetad aga ei näe. Seepärast on skulptuurid eksponeeritud postamentidel, millede ülesandeks on jääda ruumis nähtamatuks ja reageerida valgusele, sulandudes üheks ümbritseva taustaga.
KU päevatoimetaja