Arvamus
Heino Laiapea
EV100 sarjas ilmunud raamat “Eesti Põllumajanduse 100 aastat” annab tasakaaluka ja tervikliku ülevaate meie põllumajandusest ja maaelust. Kui tavaliselt paljudes kaasaja ajaloolaste raamatutes ei peeta 1940.-1990. Eesti riigi ajalooks ja libisetakse sellest üle või iseloomustatakse nendel aastakümnetel tehtut halvustavalt tendentslikult, siis agraarajaloolane Tiit Rosenberg on käsitlenud kõiki perioode nii mahuliselt kui sisuliselt võrdselt.
Möödunud saja aasta jooksul on Eesti põllumajandus ja maaelu pidanud üle elama kolm suurt ja vastandlikku pööret, mis muutsid maaomandi ja tootmise korralduse aluseid tundmatuseni.
Reformid ei kulgenud lihtsalt ega kiiresti. Saksa okupatsiooniaegsest põllumajandusest pole juhtunud lugema, on vähe selle kohta ilmunud. Raamat täidab selle lünga. Ehk peaks saksa aega võtma neljanda reformina.
“Saksa tsiviilvalitsuse ülesandeks Eestis oli Saksa majanduslike huvide teenimine; ühelt poolt toita ja varustada suurt sõjaväge ja etapipersonali ning teisalt viia maalt välja toidu- ja tooraineid nii palju kui võimalik Saksa tagalaelanike varustamiseks.
Okupatsioonivõimude asjaajamine kujunes kiiresti bürokraatlikuks ega arvestanud üldsegi kohalike olusid, nii et sakslased suutsid lühikese ajaga viia varustusolud täielikku ummikusse,” on iseloomustatud saksa okupatsiooni aegu.
Järgneva perioodi kohta leiab raamatust: “Enamik majandijuhte töötas ennastsalgavalt talupojatarkuse järgi ja selline elu viis paljud neist ka enneaegselt infarktiga manalateele. Sellepärast on tagantjärele kohatu nimetada tollaseid majandijuhte valikuta “punaparuniteks ning spetsialiste kilteriteks ja kubjasteks,” kirjutab Tiit Rosenberg.
Olen töötanud agronoomina ja see puudutab ka mind. Raamatus on vahepalad portreedena inimestest, kelle elu ja töö ilmestavad erinevaid ajajärke, on üldised arengusuunad ja neid mõjutanud tegurid.
Ka põllumajandusreformi ja maareformi käigu kirjeldus on neutraalne. Usun, et enamus põllumajandusreformi subjekte on oma mälust selle aja kustutanud. Et mitte seda unustada, saatsin oma põllumajandusreformi materjalid aastate eest põllumajandusmuuseumi. Üllatav oli nüüd leida raamatust varem põllumajandusmuuseumi kogumikus ilmunud foto allkirjaga: “Pärsti kolhoosi põllumajandusreformi õigustatud subjektid meeleavaldusel Viljandi maavalitsuse ees Vabaduse platsil 1993. aastal.”
Ajaloolased saavad ajalugu kirjutada ju ikka nende allikate järgi, mis muuseumides ja arhiivides talletatud.
Raamatus on toodud valik kirjandusallikaid ja selles leidub ka neli köidet “Eesti Põllumajandus XX sajandil”. Selle 2. köite trükkimise tahtis 2007. aastal põllumajandusministriks saanud Helir-Valdor Seeder ära keelata. Põhjendusena tõi ta kahelt ajaloolaselt tellitud retsensiooni. Retsensendid polnud nõus oma kirjutatud avalikustama.
Kirjanduse loetelus on mitu viidet Oolav Tambergi trükistele, sealhulgas “Eesti põllumajanduse edendajaid:biograafiline leksikon 2008”.
Fotod raamatus on hoolikalt valitud. Eriti meeldejääv on lk.105 fotod marssivatest heinaniitjatest, allkiri: “Mida kõike kolhooside propageerimiseks ei tehtud-maadlejad vikatitega heinateol Johannes Kotkase nimelises kolhoosis Võrumaal Meegomäel 1949.aastal. Vasakult: maadleja Johannes Viitung, Johannes Kotkas, kirjanik Aadu Hint, kolhoosiesimees R. Glaser.”
Soovitan EV100 sarjas ilmunud raamatut käsiraamatuna kõigile huvilistele.