Arvamus
Elina Allas, Külauudiste peatoimetaja
Nädal tagasi pühapäeval (6. märtsil) jooksid sajad inimesed siin Võrus poodide, apteekide ja Saagu Parema keskuse vahet, kust väljusid kaks bussi Ukraina poole. Nad tundsid, et peavad midagi ära tegema, kuidagigi, midagigi. Viie konservi ostmine või oma lastelastele kootud sokkide loovutamine ukrainlaste heaks pani ühtlasi alateadlikult uskuma, et äkki meile siis sõda ei tule.
Nädal hiljem on adrenaliin maas ja valdavad hoopis teistsugused tunded ja emotsioonid.
Kõigepealt kuulsin hommikustest uudistest, et järgmiseks on putinlased seadnud oma sihtmärgiks Võru sõpruslinna hüdroelektrijaama. Sealne tuttav naine ütles, et neid tabas selle uudise peale paanika, apteegid ja poed on tühjaks ostetud. Naine lisas, et kuuleb igasugu hääli: õhutõrje hääli tunneb ta juba oma lapsepõlvest ja nüüdseks eristavad nad juba lennukite ja tiibrakettide heli. Aga ta kinnitas, et nemad ei kavatse oma kodulinnast lahkuda.
Juba mitmendat päeva valdab mind näriv kaastunne Vene inimeste vastu. Enne koroonat käisin ju aastaid iga kuu üksinda Venemaal Petseris ja Pihkvas. Pidasin seda oma isiklikuks palverännakuks. Sageli läksin kõigepealt Petseri kloostrisse, panin kirikus küünlaid ja võtsin allikast püha vett. Ükskord pidas mind kinni noor politseinik ja selgus, et olin sinnamaani sõitnud kloostri juurde valelt poolt keelumärgi alt. Politseinik oli väga lahke, ainult naeratas ja küsis vaid autojuhiluba. Tahtsin talle mõistva suhtumise eest šokolaadi pakkuda, aga ta keeldus.
Nii mõnigi inimene on Pihkvast eredalt meelde jäänud
Seejärel suundusin Pihkvasse ostlema. Kord saabusin Pihkvasse ja auto kapoti all plahvatas jahutusvedeliku voolik. Olin vaevu jõudnud autost välja ronida, kui minu juurde tuli üks noormees, kes lubas tulla appi autot ära parandama ilma tasu küsimata. Sõitsime kuskile äärelinna juppe otsima, hiljem remontis ta autot juba koos oma sõbraga ja auto saigi korda. Nii mõnigi inimene on Pihkvast eredalt meelde jäänud, näiteks üks prillide ja krunniga koolitüdruk, kes ilmselgelt polnud just rikkast perest pärit, aga sai siiski pühapäeval omale koos sõbrannadega kaubanduskeskuses sajarublast jäätist lubada. Pihkva oblasti keskmine palk pole kuigi palju suurem Eesti toimetulekutoetusest. Nüüd on need vaesed Vene inimesed veelgi suuremas hädas, sanktsioonid ei pitsita ju ainult neid, kes ostlevad Moskvas Armani ja Gucci butiikides, vaid kõige rohkem lõpuks tavalist ääremaa inimest. Nende vennad ja pojad on saadetud ebaõiglaselt võõrasse riiki surema. Mõtlen nende peale, sest tunnen Lähi-Venemaad paremini kui Ukrainat, kus ma kunagi käinud pole. Ja samas see AK-st nähtud õõvastav videolõik, kus vanemad jooksid oma pisikese lapsega ahastavalt haiglasse ja last hakati elustama – see on selline pilt, mida ei suuda oma naha vahele isegi lasta, aga kauaks jääb kummitama mõte, kas see pisike suudeti päästa või mitte.
Ja et mitte tegelikkust ilustada, siis lõpetuseks tunnistan ausalt, et täna paneb mind vihastama ja vanduma kehv internetiühendus, sest ma ei saa normaalselt uudiseid kuulata ega erialast tööd teha.