Arvamus
Igapäevane märkamine, mis ühel päeval neljal korral neljakümnenda liini Sindi bussis kuidagi eriliselt silma jäi, ei jätnud mind enam ükskõikseks. Tegelikult pole päris ükskõikne olnud ka paljudel varajasematel juhtudel, kui bussi kõrvuti asetsevad istmed hõivavad reisija ja tema kandekott.
Bussijaamas peatuv liigendbuss on rahvast täis, väljujad püüavad pealetrügivate noorte vahelt läbi pääseda. Lapsevankriga ema seisab kannatlikult nende taga, kellel kõige suurem rutt bussile astuda. Viimaste seas veereb ka lapsevanker uste vahelt sisse. Tavapärane lapsevankri tasku on juba mitmete reisijate poolt hõivatud. Ema jääb tagasihoidlikult keset vahekäiku. Pilgu peeglisse heitnud bussijuht pole sellega rahul, tuleb reisijate salongi ja palub koha lapsevankri jaoks vabastada. Järgmises peatuses soovib eakam daam oma rulaatoriga väljuda, aga seljaga tema poole seisvad jutukad noored ei pane tähele, et uste juures vaba pääsu tekitada. Kuidagi õnnestub väärikal vanainimesel siiski väljuda.
Ukse kõrval istmel on väike tütarlaps kindlustanud ühe koha oma koolikotile ja istub mugavalt teisel istmel, silmavaade kinnistunud mobiiliekraanile. Teisal istub sarnasel kombel põhikooli astmes õppiv noorhärra. Tema kõrval seisab vaevaliselt kepi najale toetuv vanahärra. Mõtlen, kas tõusta ja pakkuda talle istet. Midagi minus kihvatab ja palun koha haige jalaga mehele vabastada. Noorhärra ei punni vastu ja nihutab suuremeelselt koolikoti endale pisut lähemale, pakkudes mehele poolt istekohta, säilitades samas õiguse poolteisele kohale. Küsisin, kas tal on pilet ja broneering ka teisele istepingile? Seepeale sai ta probleemile pihta ja asetas koolikoti jalge ette varvastele.
Need olid ainult ühe sõidu tähelepanekud 25 minuti pikkusel sõidul. Aga tollel päeval sõitsin ma sellel liinil samal teekonnal kokku neljal korral ja eelnevalt kirjeldatud näited leidsid pidevalt kordumist. Üksnes üksikasjad olid mõneti erinevad ja reisijad teised. Hea kasvatusega kasvatatud täiskasvanud suhtuvad hoolimatutesse kaasreisijatesse vaoshoitud hoiakutega ja peaaegu mitte kunagi ei tee kohatu käitumise puhul märkuseid. Ka vaevaliselt seisjad ei kipu valjuhäälselt oma rahulolematust väljendama.
Pole teada, kas needsamad eeskujuliku kasvatuse saanud lapsevanemad on lapsi kooliteele asutades selgitanud viisakaid kombeid, mida võiks jagada kaasreisijatega.
Urmas Saard