Arvamus
Aldo Kals, koos aate- ja mõttekaaslastega üle Eesti juubilari ja paljukannatanud Petserimaa sõber
Jõulukuu 21. päeval tähistab Setomaa valla Hilana küla Liiva talus ajakirjanik, kirjanik, kirjastaja, koduloolane, laulja, luuletaja, matkajuht, mesinik, muusik, näitekirjanik, tõlkija ja küllap veel mitme tiitli õigust omav Ilmar Vananurm, kohalikus pruugis Vananurme Ilmar oma kolmveerandsajandilist sünnipäeva.
Kindlasti teevad tema ilukirjanduslikust tegevusest ja loomingust ülevaate need, kelle tiivad kannavad, aga temast kui kodanikust mõned sõnad siin.
Kuigi olime Ilmariga Tartu Leningradi mnt. 89 ülikooli intri ust 1968/69 õppeaastal koos kulutanud, saime päris tuttavateks alles 15. novembril 2013. See oli mõni päev pärast minu sõnavõttu mardi- ja isadepäeval „Estonia“ kontserdisaalis. Ta tänas mind kirjaga ja teatas, et lisab minu sõnumi Eesti-Vene uue piirilepingu teemal trükikojas olevasse oma raamatusse „Mu Petserimaa“. Nii ka läks ja tema read on kirjas leheküljel 58. Sõnavõtt ise trükiti ära „Setomaa“ ajalehe 25. novembri numbris pealkirjaga „Aastaga esa murõhtasas piirileppe perast“. Muide, Ilmar oli aastaid selle ajalehe pühendunud toimetaja, kuid siis sellest juba eemal.
Olemegi jõudnud selleni, kus avaldub juubilari kodanikujulgus ja isamaalisus. Ajaloo keerdkäigu tõttu on see enamasti igas petserimaalases, aga tavaliselt varjatult ja märkamatult. Ilmar tegeleb oma lõhestatud Petserimaaga 24 tundi ööpäevas ja ei lase end hetkekski lõdvaks.
Tõsi see on, et aeg töötab okupandi ja annekteerija kasuks. On möödunud juba kolm inimpõlve Petserimaa ja Virumaa idaalade lahutamisest Eesti küljest 1944. aasta sõjasuvel ja hiljem. Keskmine ja noorem põlvkond teab vähe meie ajaloolisest geograafiast ja pilt maakaardist on ikka see, millest pärast 20. augustit 1991 Eesti riigi taastamise puhul rääkima hakati. Kõik see, mis paikneb ajutise kontrolljoone taga, on ajaloomälu tuhmumisel jäänud võõraks ja tundmatuks. Et see aga puudutab ligi 100 000 Eesti Vabariigi kunagise kodaniku ja nende järeltulijate kodusid, ei jõua kohale nendele, kellele vaja. Raha keeles kõneldes on Venemaa poolt annekteeritud Saaremaa suurused meie idaalad, sealsete loodusvarade, riigi ja kodanike varade koguväärtuseks hinnatud vähemalt triljon eorot. Hea peremees loeb igat senti, aga see triljon huvitab millegipärast väheseid. Seda oma agressiivsele naabrile Eesti-Vene uue piirilepinguga loovutamata, oleks meist iga täiskasvanu miljonär.
Ilmari sõbrad Petserimaa Suveülikoolis ja Tartu Rahu Põlistamise Seltsis on Petserimaa teemat aastaid väsimatult tutvustanud Eesti ligi poolesajas linnas, alevis, külas ja väikesaarel, mida oleme püüdnud võimendada ajakirjanduse ja ka mõne muu trükisõna ning pisut isegi raadio ja televisiooni kaudu. Mõnel neist on osalenud Ilmar. Et võõrale teemat selgitada, on vaja ta panna petserimaalase olukorda. Tegime seda Ilmariga 2. novembril 2017 näiteks minu kodualevis, Pärnu-Jaagupis, kohtumisel kohaliku rahvaga. Eelnevalt käisime koos Ilmariga üle vaatamas paika, kus 11. juunil 2016 jaaguplased korraldasid kihelkonna südames põlise hiiepuu Riinu juures „Flora“ kammerkoori ja Miina Härma „Tuljaku“ saatel ühisloitsu annekteeritud Petserimaa ja Eesti Ingerimaa toetuseks. Koht oli igati sobilik põhjusel, et samas Uduvere õigeusu kirikus on teeninud Petserimaaga seotud preestrid Bezanitskid ja Juhan Vaher ning paarikümne kilomeetri kaugusel kihelkonna kirdeosas Kergus sündis 1870. ja maeti 1918. aastal Petserimaa valgustaja Karl Ustavi (1867–1953) sakslannast abikaasa Pauline. Ta oli ilmselt võtmeisik Pihkva kubermangu nelja seto valla volitatud isikute palve edastamisel rahvadiplomaatia korras edukatel läbirääkimistel Saksa okupatsioonivõimudega Petseri maakonna ühendamisel ülejäänud Eestiga 1918. aasta kevadel. Jaagupi ja Kergu apteegis teenis rahvast aastaid petserlasest apteeker Rudolf Näks (1894–1981) ning ümbruskonna soodes ja rabades pidas okupantidega sissisõda ning lõi vastupanuvõitluse laulu Petserimaa metsavend Viktor Rumjantsev (1921–1949).
Maakaardi ja sinise leelokandlega rohevalge lipu taustal maalisime pildi Jaagupi kihelkonnast kui mõttelisest Petserimaast nii, et vedasime kontrolljoone Kaisma järvest Lavassaare järveni. Sellest läände jätsime neljandiku külasid, põlde, metsi ja rabasid, mis moodustavad praegu sümboolselt Setomaa valla. Ülejäänud kihelkonnast kolmveerand koos Jaagupi alevi ehk Petseriga tegime aga Pihkva oblasti Petseri rajooni. Püüdke siis nüüd nii elada, et üle kontrolljoone ei pääse ilma hirmkalli loteriivõidu sarnase viisata oma sugulastele külla, ei kirikusse, surnuaeda, kooli ega isegi mitte matustele. Eesti enamusega Petseri linnast, eestikeelsest koolist, jumalateenistusest ja asjaajamisest ei maksa rääkidagi. Vabadussõja mälestusmärgid on seal maha kistud, hauad massiliselt üle maetud, varad ebaseaduslikult võõrastesse kätesse läinud jne. Aegade algusest, kirjalikult aga kroonikakirjutaja Nestori päevadest peale oli Pihkva järve läänekallas meie oma, aga nüüd öeldakse, et mitte. Kaua see nii võib kesta? Millal tunneli teises otsas midagi paistma hakkab? Millal ärkavad need, kes peaksid tegutsema?
Petserimaa keerulise ajaloo mõnd elulist tahku kajastab Ilmari autobiograafiliste sugemetega lüüriline lühidraama „Petserimaa igatsus“, mis tuli teatrihuviliste ette kirjaniku juubeliaasta lõikuskuu kolmel nädalal „kontrolljuune“ kõrval, kiviviskekaugusel Petserist. See oli juubilari, dramatiseerija Urmas Lennuki, lavastaja Helena Kesoneni ja Taarka Pärimusteatri Obinitsa näitetrupi hiilgav sooritus! Huviline leiab internetipilvest selle rohkeid teatrielamusi pakkunud lavatüki vastukajasid, aga õnneseened olid need, kes said Setomaa valla Säpina külas asuvas heinaküünist teatriks kohandatud kultuuritemplis ise kohal olla. Kes elus ise on pidanud midagi korraldama, saavad aru, missugune tehniline, rääkimata loomingulisest, eeltöö kõigele sellele eelnes. See on jõukohane vaid vähestele, aga Taarka Obinitsa näiteseltskonnale ja nende sõpradele küll. Ilmari sulg maalib järeleaitamise korras inimlikus plaanis ja ilustamata petserimaalaste mõnegi kaasaegse elulise valupunkti ja Mari Kalkuni esituses juubilari „Petseri valss“ tõi vaatajate silma pisarad. Korduv kestev aplaus oli näitemänguga seotud seltskonna vääriline! Kuulda on, et järgmisel suvel minnakse samal kombel teisele ringile! Õnn kaasa!
Kodukant on Ilmarit tema mitmekülgse kultuuritöö eest aegade jooksul pärjanud Jakob Hurda ja Anne Vabarna preemiaga ning Petserimaa kultuuriasutustes on ta mõlemal pool ajutist kontrolljoont oodatud külaline
Kogu see Petserimaaga seotud südamevalu on kirjas ka Ilmari järgnevais luuleridades, kus meigas tähendab üht tuviliiki, kaelustuvi ja pini siin piirivalvurite koera:
„Lehvidä’ siibu, meigas, üle traataidu linda,
püssätorodõst üle ja üle haukvidõ pinne,
üle Seto Müürü, mis kurjamuudu küll tõmmat –
aetu´ maama matusõst läbi, ja esä põlitsõst maast“.
Need read ja muu on loetav raamatust „Sajand Tartu rahulepingut 1920–2020“ (Tallinn, 2020, lk 117), kus üheks kaasautoriks oli ka Ilmar. Ta tunneb end sillaehitajana Ida- ja Lääne-Petserimaa vahel, andes oma sagedastes reisikirjades teavet selle kohta, mis toimub sealpool Seto Müüri ja kuidas see on seotud sealse kunagise eestlusega. Kodukant on Ilmarit tema mitmekülgse kultuuritöö eest aegade jooksul pärjanud Jakob Hurda ja Anne Vabarna preemiaga ning Petserimaa kultuuriasutustes on ta mõlemal pool ajutist kontrolljoont oodatud külaline.
Valdava osa meie tipp-poliitikute võimetus Petserimaa asja mõistmisel ja ajamisel on küll masendav, aga vaatamata Riigikogu väliskomisjoni esimehe ja välisministri üliinimlikele pingutustele nn Eesti-Vene uue piirilepingu ratifitseerimise suunal, on tulemused vastupidised. Viimane katse Eestile kaela määrida alandav loovutuslik piirileping kukkus Riigikogus 25. novembril 2015 haledalt läbi. Sellest õppetunnist hoolimata jätkatakse vahendeid valimata meie riigi jagamatuse õõnestamist. Ega ometi askeldajate vaimusilmas terenda naaberriigi aunimetused ja ordenid, millega kaasneks aga setode kuninga Peko igavene needus. Küll sooviks kelleltki küsida, miks kõik petserimaalased ise oma maakonda ei hoia? Näiteks seto hingega Petseris sündinud Eesti kaitseväe kindralleitnant koos Värska Keskkooli ühe vilistlasega hääletasid samal istungil ilmselt erakonnakaaslaste survel Petserimaa lõhestamise ja oma kodukoha hülgamise poolt, rikkudes nii oma ametivannet, Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 122 kui ka EV Karistusseadustiku paragrahvi 232. Kui meie poliitikuist enamus oleks petserimaalase Inara Luigase ja paljud Setomaa valla kodanikud Ilmari tasemel, oleksime juba ammugi ühes rivis territoriaalset terviklikkust Venemaalt nõudva Jaapani Keisririigi ja südikalt sama kurssi hoidvate Gruusia ning Ukrainaga. Sõnades oleme nende poolt, aga tegudes omaenda maa loovutajad kui mitte öelda Venemaale pakkujad.
Tallinnast Pikalt tänavalt Moskvasse liikuvad ajaleheülevaated sisaldavad tihtipeale uue piirilepingu kasulikkust Eestile kinnitavaid sõnumeid. Neid on hakanud uskuma isegi Riigiduuma saadikud, kes NATO liikmele seni „soodsat“ piirilepingut ratifitseerinud pole. Õnn, et meie eelmise presidendi tegemata tegude hulka jäi piirilepingu ratifitseerimatuse tõttu luhtunud häbiväärse tänuvisiidi korraldamine naaberriigi pealinna.
Loodame siiski, et käivitub protsess, mis jäi kõlama Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäeval rahvuslaste korraldatud konverentsiturneel mööda Eestit – tuginedes Tartu rahulepingule, EV põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele, taotleb Eesti kõigi diplomaatilise suhtlemise reeglite kohaselt läänemeresoomelikult viisakalt ja järjekindlalt Venemaa Föderatsioonilt oma idapiiri taastamist. Seda tehakse kuni on saavutatud meie riigi territoriaalne terviklikkus.
Kui meie ühe malekuulsuse, Petseri gümnaasiumi vilistlase, Uus-Meremaa kahekümnekordse malemeistri, rahvusvahelise meistri Ortvin Sarapuu eeskujult ja Petserimaal Lauras elanud kompositsioonmale vaimuhiiglase Albert Burmeistri hoolsalt õpilaselt Paul Kereselt küsiti, missugust turniiri peab ta oma elus parimaks, saadi vastuseks, et see on veel ees. Samad sõnad juubilar Ilmari kohta. Parim raamat pole veel laual, aga kunagi ikka. Küll võime selle loometöö üht juhtmõtet aimata – Petserimaa on ja jääb meie omaks! Me ei loovuta sellest kellelegi jalatäitki maad, me ei kauple Lembitu maaga!
Selleks Ilmarile tervist, väledat sulejooksu, püsikindlat internetiühendust ja oma mesilasperede usinust!
Samal teemal:
