Liis Jürine kirjutas 4. novembril tehtud Facebooki postituses põhjalikult oma pikalt kestnud ebameeldivast kogemusest õiguse ja õigluse mõistmisel. Loo esimeses pooles jutustas ta ühest varajasemast kokkupuutest uurimise ja kohtu tööga, sama postituse teises ja oluliselt pikemas osas kirjeldas Liis käesoleva aasta kuuel kuul väldanud katsumust, mis lõppes teda rahuldava õiglase kohtu otsusega.
Liis meenutas üht tänavust aprillipäeva ja jutustas sellele päevale järgnenud asjade kulgu alates politsei ja uurijate tegevusest, millesse hiljem sekkus advokaat ja kohus.
Läksin Toompeale suure põhjusega seaduse SE347 vastu, mis annab politseile suurenenud võimu.
Olin juba näinud, milline ebaõiglus riigis toimub. Ihukarvad tõusid püsti mõttelt kui nad peaksid veel võimu juurde saama.
Juba esimesel päeval jäin ma silma Riigikogust väljunud politseile, kes küsis minult ilma mingi aluseta dokumenti. Head seadusetundjad inimesed tulid küll kohe vahele, et ei pea ja ei ole selleks õigust. Kuid mul ei olnud midagi selle vastu, et nad mu tausta uurivad. Minu südametunnistus on puhas, las uurivad. Mõtlesin, et pigem saavad teada mis põhjusel ma seal olen.
Varsti tuli politseist kutse ja mind kutsuti korduvalt ütlusi andma. Nad tahtsid väga teada kes meeleavalduse korraldas ja kas see olen mina. Olin väga avatud ja aus enda jutus. Ütlesin, et mul on väga isiklik põhjus miks ma meeleavaldusel olen.
Rääkisin avatult nende tegemata jäänud tööst läbi aegade – kuidas nad ei ole mind ega abivajajaid aidanud kui nad on seda vajanud kuid tegelevad mingite naeruväärsete asjadega nagu hetkel see.
Tundsin et see jutuajamine päris nii ei läinud nagu nad olid soovinud, sest küsimusi esitasin peamiselt mina nende tegemata jäänud töö osas ja soovisin vastuseid.
Pikemat aega vaadati meie tegevust kõrvalt, peeti plaani, prooviti nii ja naa kuid meid ei takistanud isegi aiad, siis tuli avalöök. 11. aprilli hommikul ootas meid Toompeal koertega politsei, kiirreageerijad ja suured politsei bussid.
Seaduses tuli nüüd eriti hoolsalt näpuga järge ajada. Trahvi võis saada igal pool. Selleks ajaks kui jõudsin teisepoole kirikut inimeste juurde, tulid kaks politseiniku minu suunas ja küsisid kas mina olen Liis Jürine. Vastasin jaatavalt ja mul paluti endaga kaasa tulla, ilma mingi põhjuseta.
Läksin siis nagu mingi suur kurjategija kahe politseiniku saatel suure bussi suunas. Inimesed küsisid, kuhu minek ja politsei vastas naeratavalt, et “tuleb meie poolele üle”. Jõudes suure politsei bussini tundus nagu nad täpselt ei teadnudki, mida minuga teha. Hakkasid bussi juures omavahel arutama minu ära viimist. Siis ilmselt küsiti kuskilt ja jõuti otsusele. See mind ei hirmutanud. Küsisin: mille eest? Vastati, et jaoskonnas saan teada ja paluti ronida pisikesse raudsesse tuppa. Mõtlesin, et nii suur buss aga nii väike ruum et minusugune väike inimene vaevu mahub sisse. Istusin kaameraga kambris ja tundsin, et mind koheldakse kui mingit väga ohtlikku kurjategijat.
Viskasin seal nalja ja hoidsin enda tuju üleval ega lasknud sellistest asjadest end häirida. Politseisse jõudes lasti mind sisse arestimaja poolelt. Mul paluti oodata natuke kuni uurija majja jõuab. Seal oli vist neli politseid, kes mind vaatasid ja üritasid juttu teha. Viskasin sealgi veel nalja ja hoidsin kõigi tuju üleval, et mitte asjatult energiat kulutada. Lõpuks kutsuti uurija jutule. Toas oli neid kaks. Meesterahvas rääkis minuga ja samal ajal naisterahvas kirjutas. Sain teada politseisse toomise põhjuse: mind süüdistati inimeste kutsumises Vabaduse platsile.
Nad tahtsid sellise etendusega mind lihtsalt hirmutada. Sai palju elust räägitud ja süvitsi sisse mindud riigi probleemidesse. Ma ei karda kunagi rääkida tõtt, isegi kui mu hääl väriseb. Olen väga aus ja otsekohene tänu millele ma olen terve elu ka hästi maganud.
Mul soovitati juristiks õppida ja öeldi, et minusuguseid tarku inimesi vajatakse politseisse tööle.
Vastasin pakkumisele tänuga ja lauusin, et see töö oli kunagi küll väikeste poiste unistus, kahjuks enam mitte. Lõpuks öeldi mulle, et ärgu ma rohkem pahandusi tehku ega Vabakale mingu.
Õue jõudes kuulsin kuidas suured bussid aina vilkuritega tulid – teadsin juba kust kohast.
Arvasin. et selle tsirkusega on nüüd kõik. Kuid varsti tuli uus kutse. Kui viimased uurijad olid muidu toredad inimesed ja mängisid hästi, siis see vanemuurija naisterahvas oli väga konkreetne ja arvas, et tõmbab otsad kokku ükskõik kuidas. Ta näitas minu ütlustega pabereid ja üritas selgeks teha, et asi on tõsine. Ma vaatasin talle otsa ja hakkasin naerma. Küsisin: kas see on mingi nali või päriselt? Tuletasin uurijale meelde, millega ta tegeleb?
Kuna kuskile konksu taha ei saadud, kirjutati süüdistuseks lihtsalt meeleavalduse korraldamise, Toompeal inimestega suhtlemise ja üleskutse tegemise, mida olevat 11.aprillil Vabaduse platsil näinud ja kuulnud üks abipolitseinik. Seal oli palju asju, milles mind süüdistati, kuid milles ma isegi parima tahtmise juures ei näinud mingit seost. Kui asi oleks nii hull olnud nagu üritati väita, oleks trahv olnud suur. Aga trahv oli väike, sest PPA jaoks oli oluline süüdi mõistmine.
Võtsin advokaadi ja palusin abi. Minu advokaat Kalev Aavik (soovitan teda kõigile) on väga professionaalne ja kiire, vaatas süüdistuse poole tunniga läbi ja koostas PPA-le kirja, millega tühistas kõik esitatud seadusevastased süüdistused. See käik muidugi ei PPA-le ja vanemuurijale Kristel Proosile ei meeldinud. Kuna nad ei nõustunud süüdistust tagasi võtma, andsime PPA valesüüdistuse eest kohtusse.
Kohus toimus 4. oktoobril. Seisin vastamisi vanemuurijaga ja minust paremale jäi tunnistaja pink kuhu tuli minu kohta vale tunnistust andma noor poiss, abipolitseinik. Laususin enda peas: “Minu Õnnistus sulle!” Tema silmist ei peegeldunud headust, tumedad tühjust täis silmad, ma tunnetasin tema ego maski taga ebakindlust. Ta sai kohe alguses õppetunni, et valetamisega ja teistele halva tegemisega enesekindlust juurde ei saa.
Tõestusmaterjalina olid vanemuurijal kaasas videod, mida ka nett täis. Midagi olulist sealt vaadata ei olnud. Seega arvas kohtunik ja minu advokaat, et võiksime edasi minna, muidu saab aeg otsa. Siis hakkas kaitsja rääkima. Tundsin kuidas ma igakorraga järjest tõusin, kuidas õiglus seati jalule. Selline kaitse ebaõigluse vastu andis mulle veel kindlama usu headuse võitu.
Mis mulle väga meeldis ja meelde jäi, olid laused: “Kuidas saab antud isik olla seotud korraldamisega kui Toompeal oli juba meeleavaldus käimas, kuni tema liitus olemasoleva rahvaga. Kui antud abipolitseinik kinnitab, et kuulis ja nägi 11.04 ühe-kahe meetri läheduselt Liis Jürinet inimesi üles kutsumas Vabaduse platsile, siis kuidas ta ei mäleta, mis tal seljas oli too hetk? Kui politseil olid rinnakaamerad, millega kõike filmiti, siis miks ei ole seda kuidas antud isik 11.04 kutsus inimesi üles Vabaduse platsile?
Kohus tühistas PPA otsuse ja väärteo menetlus lõpetati. Kohus mõistab välja menetluskulud.
Aitäh, kohtunik, et sa oled Õigluse poolel! See oli see kogemus, mille järgi ma läksin.
Toimetas Urmas Saard
Allikas: kogu postitus