Kolmapäeval, 29. septembril möödub 140 aastat päevast, mil sündis idee sinimustvalgest värvikombinatsioonist Tartus, “Vironia” osakonna (praeguse Eesti Üliõpilaste Seltsi) asutamiskoosolekul.
Tänavu küünlakuul Toompeal toimunud Eesti Vabariigi 103. aastapäeva pidulikul lipuheiskamisel tegi EELK peapiiskop Urmas Viilma üleskutse tähistada käesoleval aastal sinimustvalge värvikombinatsiooni 140. aastapäeva.
Milline on olnud vastukaja sellele mõttele?
Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Eve East ütles tänases telefonivestluses, et nende maakond sai Viilmalt innustust ja on mõelnud kõigil järgnevatel kuudel erilisemalt meie lipule.
tehti ettepanek tõsta ausse sõjaeelse Eesti Vabariigi ajast alles hoitud riigilipud
Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu üleskutsel tähistati pidulikult 4. juunil Eesti lipu päeva kõigis maakonna omavalitsustes eesmärgiga hoida maakonna ühtekuuluvustunnet, tähtsustada olulisi väärtusi ja tõsta esile Eesti lipu sinimustvalget ilu. Ühtlasi tehti kõigile üleskutse heisata riigilippu oma kodumajal igal lipupäeval ja riiklikul pühal ning ka olulistel peresündmustel! Samuti tehti ettepanek tõsta ausse sõjaeelse Eesti Vabariigi ajast alles hoitud riigilipud, tuues need vaatamiseks välja ja lisades juurde lipu loo.
Nobedat sulge soovides kutsuti jutustama lipulugusid sinimustvalge suve sündmustel ja kavandati koostöös lugude loojatega koostada näituse Eesti taasiseseisvumispäeva 30. aastapäeva tähistamiseks. Selleks pidi üles kirjutama lipuloo, tegema lipust foto ja saatma selle tähtajaks määratud aadressile.
Lipust „Kodaniku raamatu” lehekülgedelt
Siseministeeriumi kirjastamisel 2002. aastal ilmunud Heiki Raudla „Kodaniku raamatu” lehekülgedel 134 kuni 137 saab lugeda üldist Eesti lipu ja selle kasutamise kohta. Muuhulgas sedagi, et lipu eelkäijaks võib pidada hõimujuhi valitsuskeppi ja väetähist, milleks oli oda või saua otsa kinnitatud linnu, ka looma kujutis või hobusesaba. Sageli julgustas või innustas see hõimukaaslasi.
üksnes kümnendik rahvuslippudest on vanemad kui sada aastat
Rahvuslipud on ajaloos uus nähtus: üksnes kümnendik rahvuslippudest on vanemad kui sada aastat.
Sinimustvalge värvikombinatsiooni idee sündis „Vironia” asutamiskoosolekul ja ehkki ühest vastust ei teata, pidid värvid kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid, tähistama rahvariiete enamlevinud värvitoone, peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust ning olema omavahel kooskõlas.
Värvide tähendust on seletatud järgmiselt: sinine väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku ja on ustavuse sümbol; must pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku ning kodumaa musta mulda; valge sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund ja suviseid valgeid
öid.
Esimene avalik sinimustvalgete värvide demonstratsioon leidis aset Suurel Reedel, 7. aprillil 1882. aastal. „Vironia” osakonna tolleaegne esimees, Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sinimustvalget värvimütsi, kui ta sõitis voorimehel läbi Tartu kesklinna. Selle teo eest saadeti Mõtus Tartust ajutiselt välja.
Esimene sinimustvalge lipu valmistamise mõtte algataja ja selle teostaja oli Karl August Hermanni abikaasa Paula. Teised ajalooallikad väidavad, et lipu valmistasid Hermanni abikaasa Paula ja preilid Miina Hermann ning Emilie Beermann. 1884. aasta maikuu teiseks pooleks oli lipp valmis, lipu pidulik pühitsemine toimus 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Eelmise sajandi lõpus võis sinimustvalge lipu avalik demonstreerimine toimuda siiski ainult Tartus. XX sajandi esimesel aastakümnel levis sinimustvalge rahvuslik tähendus üha enam.
1. novembril 1905. aastal Tartus toimunud suures rongkäigus oli sinimustvalge lipp väljas ja tal oli juba kindlalt väljakujunenud rahvuslipu tähendus. 1910. aasta VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinna maju rahvuslike lippudega, kuid võimu esindajad käskisid need maha võtta.
Oluline sündmus sinimustvalge lipu jaoks oli 26. märtsil 1917 Peterburis toimunud suur eestlaste meeleavaldus ja rongkäik, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Väljaastumisele avaldas mõju loendamatu hulk sinimustvalgeid lippe. 24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Maapäeva Vanematekogu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”.
21. novembril 1918 tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks. Omariikluse ja eestluse võimutähisena heisati sinimustvalge lipp 12. detsembril 1918. aastal Pika Hermanni torni. 27. juunil 1922 kehtestas Eesti Vabariigi Riigikogu seadusandlikul teel riigilipu staatuse, võttes vastu „Riigilipu
seaduse”.
21. juunil 1940. aastal kõrvaldati sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist, kuid järgmisel hommikul lehvis see omal kohal taas. Lõplikult kõrvaldati lipp tornist ENSV moodustamise ja Nõukogude Liitu inkorporeerimisega 6. augustil 1940. Saksa okupatsiooniajal 1941–1944 oli sinimustvalget lubatud kasutada rahvuslipuna, kuid oli keelatud rahvuslikel meeleavaldustel ja riigilipuna. Nõukogude okupatsiooni ajal oli sinimustvalge lipu kasutamine keelatud.
21. oktoobril 1987. aastal lehvis see esmakordselt avalikult Võrus korraldatud miitingul, seejärel Tartus Eesti Muinsuskaitse Seltsi viiendal kokkutulekul 17. aprillil 1988. Sama aasta 17. juunil Tallinna Lauluväljakul toimunud miitingul oli sinimustvalget näha juba massiliselt.
1988. aasta 20. oktoobri seadlusega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna ning 24. veebruaril 1989 tõusis lipp taas Pika Hermanni torni. 7. mail 1990 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. 7. augustil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse „Riigilipu ja riigivapi kohta”, milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. aasta augustini kehtinud riigilipp.
Urmas Saard
Samal teemal:
URMAS VIILMA: TÄHISTAME SINIMUSTVALGE VÄRVIKOMBINATSIOONI AASTAPÄEVA