Aleksander Kask on jäägitult kiindunud oma kodusesse Sindi linna ja olnud üks Eesti eakamaid kohaliku omavalitsuse volikogu esimehi.
Eneli Arusaar, Sindi gümnaasiumi õpetaja, jutustab hiljutise toreda pildikese elust enesest: „Aleksander on üks vahva inimene. Kõige tähtsam, et julgeb olla tema ise. Tulen mina koolist. Distantsõpe, veebitunnid. Silmad väsinud arvutiekraanist, lohistan jalgu. Aleksander uurib reipalt, miks nii morn? Vastan: oh, olen nii kurnatud. Tema vastu: Eneli, elasime sõjad üle, asi see distantsõpe üle elada. Ja suutiski minus taas rõõmsa mõtlemise välja tuua. Selline reibas mees on ta.”
Eneli Arusaar
Marko Šorin iseloomustab vanahärrat mehena, kellel on alati oma arvamus. Marko teab ja tunneb Aleksandrit kaugest ajast. „Ta on üks põhimõttekindlamaid inimesi, kes enda seisukohtadest naljalt ei tagane ja ajab nö „oma asja“ kadestamisväärse järjekindlusega.” Marko teab inimesi, kes peavad Aleksandrit „kõige ehtsamaks sintlaseks“. „Muideks hr Kask defineeribki sintlasteks neid, kes Sindis sündinud, koolis käinud ja siin töötanud. Teised on tema jaoks sindilased. Seega sintlaseks sünnitakse, mitte ei saada isegi aastatega Sindis elades.”
Aleksander märkab sageli seda, mida kõik alati ei märka või ei pea tähelepanuväärseks. Kui Sindi vabrikuhoone küljest variseb suur osa seinast kokku ja mõni teine varisemisohtlik vertikaal ootab oma järge, siis tema murelik pilk lagunemisele on etteheide neile, kelle hool peaks olema mineviku mälestiste hoidmisel hoolivam. Kahetsusega räägib ta kodulinna tänavapildist kadunud töölisasula arhitektuurist, mille hävingut ei suutnud ta takistada. Paisu lammutamise kohta on tal samuti oma arvamus, mida mitte miski ei väära. Ta on kinni minevikus ja hoolib tulevikust. Ta püüab leida tasakaalu möödunu ja tulevase vahel. Aleksander usub ennast olevat piisavalt vana, et anda head nõuannet noortele.
Urmas Saard meenutab, kuidas ta heinakuu keskpaiga soojuses piki Pärnu jõe kallast alates ujulast kuni Sindi õigeusu kirikupargini koos Aleksandriga jalutas. Üheksakümnendasse sammuv mees ajas jalgratast kindlal juhtimisel käekõrval ja jutustas, mis kusagil täpselt olnud. Aleksander palus pildistada kärestikus voolavat vett ja allpool voolu nähtud luikesid. „Forelli tiikide kohal olevat omal ajal jõgi olnud sedavõrd madal, et saanud üksnes varbaid märjaks tehes läbi vee sumbata. Vankriga veetud piimapütte koolme kohalt jõge ületades ühelt kaldalt teisele. Sõja ajal ületanud Vene tankid jõge täpselt samalt kohalt,” vahendab Urmas Aleksandrilt kuuldut.
Urmas Saard
Aleksandri sõnul külastab kärestiku piirkonda rohkelt endisi elanikke, kes nüüd enam Sindis ei ela. Ka tollel päeval üle pika aja taas Sindit külastanud ammused selle linna elanikud tundsid head meelt vanahärra jätkuvast reipusest ja ühistest mälestustest. Aleksandri mälu ulatub siiski paljude kaasteeliste mälust palju kaugemale, esmajoones selles, mis puudutab Sindi ja eriti just vabriku ajalugu.
Aleksander sidus oma pika elu mitmeteks aastakümneteks Sindi vabrikuga juba varajases noorukieas vahetult pärast 7-klassilise kooli lõpetamist. Ta on põline sintlane, kelle vanaema, vanaisa ja Amsterdami olümpiamängudel tõstjana võistelnud isa Aleksander vabrikus töötanud. Vene armeesse minekul jäid vabriku väravad noormehe tagasi tulemist ootama. Naasmisel jagas ta oma aega vabrikus töötamise ja õhtukeskkoolis käimise vahel. Seitsmekümnendal lõpetas Aleksander Tallinna kergetööstustehnikumi ökonomisti erialal. Järgmisel viiel aastal töötas ta ketrustööstuse vanemmeistrina ja juhatajana, sealt edasi kuni 1993. aastani vabriku metroloogina.
Et Aleksandri hing ripub püsivalt vabriku küljes mitte ainult tööalaselt, vaid ka muinsuse vaimult, näitab tema mälestuskild kohtumisest Mihkel Mathieseniga, kellega püüti taastada Sindi elektrijaama ja tegevuse käigus leiti üles esimese turbiini valmistanud tehase.
„Üks tema suurimaid kirgi on olnud Sindi vabriku ajalooliste sümbolite hoidmine. Sindi paisu on ta üritanud kaitsta oma parima oskusega, isegi kui see on teda kohtusse viinud. Ta pidas paisu tööstusasulana asutatud Sindi viimaseks sümboliks,” selgitab Marko. „Paraku polnud see 21. sajandi Euroopas enam võimalik, et keset lõhejõge laiub terve jõe ulatuses betoonist barjäär ning see pidi kaduma. Sindil tuli vaid seada omapoolsed tingimused, et paisu kadumisega saaks kogukond tagasi võimalikult palju (ujula säilimine, kallasraja ehitus ehk juurdepääs jõele, kärestik ja selle abil tõstetud veetase jne).” Tänavu augustis toimunud rahvusvahelisel võistlusel kohtusid Sindi kärestikul enam kui neljakümne aasta kauguse vanusevahega mehed: Aleksander ja Marko. „Tema silmis paistis kahetisi tundeid – näis, et talle pakkus huvi, et Sindis toimub midagi huvitavat, kuid samal ajal mõistis, et see sai toimuda vaid seetõttu, et pais oli läinud,” meenutab Marko.
Aleksandri jõulisem poliitikasse sekkumine toimus kaheksakümnendate lõpul, kui ta valiti Pärnu linnavolikogusse Sindi linna saadikuna. Tollel ajal valitses kentsakas suhe Sindi „sadamalinnaga”, nagu vanem põlvkond naljatlemisi Pärnut nimetas ja pisut uhkelt suurele linnale ülalt alla vaatas. Kuulus ju Sindi kuni 1991. aastani Pärnu linna koosseisu. Järgnevateks valimisperioodideks valiti Aleksander alati ikka isikliku mandaadiga Sindi volikogusse. Üleriigiliselt levivas ajakirjanduses kirjutati Aleksandrist, kui Sindi populaarseimast mehest. Ta on olnud rohkem kui korra kodulinna volikogu esimees.
Marko võib kõhklematult teda pidada enda poliitiliseks ristiisaks. „Tema kutsus mind 1996. a kohalikele valimistele ning meid mõlemaid saatis edu. Hiljem õpetas Aleksander kahte elutarkust, mis paraku kipuvad enamasti paika pidama. Esiteks: ükski heategu ei jää karistuseta. Teiseks: söönu näljast ei mõista.”
Marko Šorin
Marko mäletab hästi, et 2010. a oli just Aleksander Kask see, kes kutsus ta Sindi abilinnapeaks. „Sellest ajast on olnud mu töökohad poliitilised. Ma olen temaga vaielnud ja üheskoos probleemidele lahendusi otsinud. Tema oma visaduse ja „sintlase pilguga“ on olnud valvas kontroll, et asjad nihu ei läheks.”
Aleksander Kask on üks väheseid inimesi, kes tunneb huvi asjade, olukordade ja inimeste vastu päriselt, mitte viisakusest. Tema mure Sindi Gümnaasiumi käekäigu pärast oli alati siiras. Kui suur osa volikogu liikmeid ja ametnikke arvasid, et nemad teavad täpselt, mida kool vajab, siis Aleksander võttis selleks aja, tuli kohale, et koos arutleda ning siis alles kujundas oma seisukoha.
Ain Keerup
Inimesena on Aleksander soe ja siiras. Inimesed ja inimsuhted on tema jaoks väga olulised. Kui 4.juunil Eesti Lipu päeval Sindit külastasin, leidis ta aega, et minuga paar sõna juttu rääkida. Ikka tema algatusel.
Aitäh sulle, Aleksander, kõige eest, mida oled Sindi Gümnaasiumi ja ka minu jaoks isiklikult teinud. Palju õnne, tervist ja jaksu jätkuvalt vastu seista rumalusele, mis sageli ei püüagi ennast enam varjata. Sinusuguseid julgeid inimesi on vähe. Hoia ennast palun!
Vaatamata kõrgele eale püsib vanahärra terane pilk veel nüüdki tema jaoks olulistel teemadel. Talle pole võõras ka sotsiaalmeedia jälgimine, et olla hästi kursis kõigi päevasündmustega ja öelda sõna sekka.
Tegelikult oli neil päevil Külauudistel kavatsus kõigest eelnevalt jutuks olnust ja paljust muustki rääkida Aleksandri endaga palgest palgesse kohtumisel, aga nii see ei õnnestunud. Siiski andis ta mõista, et põhjalikum jutuajamine võiks aset leida mõnevõrra hiljem.
Tänase päeva puhul saab öelda 91. eluaasta lävele astuvale Aleksandrile hääd õnne ja jätkuvat tugevat tervist nagu seda on olnud paljudel eelnevatel aastatel!
Allakirjutanute hulgas on Aleksandrit lähemalt või väga lähedalt tundvad inimesed, samuti needki, kellega mõned päevad tagasi väikese seltskonnaga lauas istuti: elust rõõmu tundes, naerdes, tõsisemal meelel kaalutledes vesteldes, sekka lõbusaid kilde pilludes, arutades ja arvates, otsides head sealt, kust seda leida võib, kiites ja tunnustades neid, kes seda väärivad.
Soovime Aleksandrile tugevat tervist ja jätkuvat aktiivset eluhoiakut ning palju õnne suure juubeli puhul!