AKSEL LÕBU: ÕPPIMINE ON TÄNAPÄEVAL LIHTSALT VÄLTIMATU

Fotogalerii

Heleriin Jõesalu, Jane Väli, Riina Kütt, Ülle Pind, Marko Šorin ja Aksel Lõbu rahvaülikoolide esimese konverentsi paneeldiskussioonil „Rahvaülikoolide kasutamata potentsiaal“. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Reedel, 10. septembril toimus Pärnu Nooruse Majas rahvaülikoolide esimene konverents, millega teadvustati vabaharidusliku koolituse ja rahvaülikoolide tähtsust elukestvas õppes. Eestis sündis rahvaülikool 115 aastat tagasi. Konverentsi üldpealkiri sõnastati mõttesse „Rahvaülikoolide kasutamata potentsiaal – like‘e on piisavalt, aga kuidas edasi?

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius meenutas, et Pärnus tehti rahvaülikooliga algust selles samas majas 2004. aastal. Igal aastal osaleb Pärnus 300 õpilast 30 erineva õppeprogrammiga. Pärnu Rahvaülikool on pärjatud kvaliteedimärgiga. Ta väljendas heameelt, et Pärnu pole ainuke ja üle Eesti tegutseb 13 rahvaülikooli.

Kultuurilise arengu alus on haridus

Esimese ettekande tegi Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru, kelle sõnul ei tohi rahvaülikoolide tähtsust ja tähendust mitte kuidagi alahinnata. Ettekandes “Enam valgust – kõikidele! Rahvaülikooli algusaegadest” lausus Aru, et oma kultuuri tekitamine ilma hariduseta ei ole võimalik. „Kultuurilise arengu alus on haridus. Ja väga mitmekesine haridus, mitte ainult see, mida antakse koolis.” Eesti seltsielu kujundas rahva hariduse arengut. Tartu Eesti Põllumeeste Selts oli kõige harituma rahva kokkusaamise kohaks, kus vajaduspõhiselt alustati kursuste korraldamist: keetmisest (toidu valmistamisest) raamatupidamiseni ja sealt järjest kaugemale. Rahvaülikoolide teke kuulub samasse ajajärku eesti rahva eneseteadvuse kasvuga. Vanemuise teatri ehitamise käigus asuti kindlal seisukohal, et selle valmides peab leidma koha ka rahvaülikool. Esimene rahvaülikool sündiski 1906. aastal. Erinevate ainete kursused kujunesid väga populaarseteks. Rahvaülikoolis õpetamine oli prežtiisi küsimus ja ei midagi teisejärgulist. Rahvaülikool kuulub meie hariduskehandisse ja nii tuleb sellesse suhtuda. Aru lõpetas ettekande kokkuvõtva mõttega, et vabaharidus ja rahvaülikoolid on kultuuri ja eestluse üks nurgakivisid, mida tuleb toetada. Ei pea arvama, et seda peaks riik nii väga toetama. „Meil on aeg võibolla paljudes asjades mõelda nii, et me ise suudame palju teha, kui oma väärtusbaasi inimestena hoiame ja selle uuesti ära korrastame.”

Riina Kütt, koolituskeskusest Tungal, küsis Arult: kuidas on tänane haridustase võrreldav toonase perioodiga? „Sõnades ütleme küll, et on tähtis, aga sõnades läbi mõtestamata,” tuli vastuseks. „See üldine pilt ikkagi puudub.” Päeva moderaator Heleriin Jõesalu andis ettekandjale tänutäheks kinkekaardi, millega osaleda mõnel rahvaülikooli kursusel. Kinkekotis olid ka Tallinna ja Tartu rahvaülikoolide kokanduskursuste õpilaste valmistatud makroonid ja trühvlid.

Tartu Rahvaülikooli juhataja Maire Breede valitud teemaks oli “Rahvaülikoolid ja vabaharidus Eestis täna”. „Meie juured on kultuuris, aga me oleme tihedalt seotud hariduse ja sotsiaalvaldkonnaga.” Kahjuks lõpetas käesoleval õppeaastal ühes maakonnas rahvaülikool oma tegevuse. Põlvas ja Kuressaares loodud rahvaülikoolid on kõige nooremad. Haapsalu seevastu kõige vanem, sest loodi Paslepa õigusjärglasena. Väga palju on võetud eeskujuks Põhjamaade rahvaülikoole. 2019. aastal õppis Eesti rahvaülikoolides pea 12 000 õppijat, möödunud aastal ümmarguselt 9 000. Vabaharidust saavad noored, keskealised ja eakad.

Ettepanekutest rääkides pidas Breede vajalikuks, et riiklikes dokumentides oleks täiendkoolituse kirjelduses selgelt välja toodud ka vabahariduslik pool, mitte ainult tööalaste oskuste arendamine. Teiseks: järgmise ESF eelarve perioodi kavandamisel arvestada rahvaülikoolide, kui kindla partneriga. Kolmandaks: Eesti Rahvaülikoolid Liit on riigile ja kohalikule omavalitsusele usaldusväärne ja tõsiseltvõetav partner.

„Vabaharidus on elukestev õpe, mis võimaldab meil kasvada ja muutuda, see on eksistentsiaalne ja emotsionaalne sügavus, elukestev suhtlus ja uue avastamine. Vabaharidus on pidev protsess, mis ei lõpe kunagi,” tsiteeris Breede Euroopa haridusvõrgustiku kodulehel öeldud sõnu. „See on ilus,” lausus Breede.

Sõnavõtud vaheldusid videoklippidega sellest, mida mõtlevad rahvaülikoolide õppijad. Näiteks üks keskealine naine tunnistas, et sai veebikursustel aimu, kuidas lapsed peavad nüüd koduõppel hakkama saama.

Soome rahvaülikoolid said osaks vabadusvõitlusest

Johanni Larjanko tegi ettekande video vahendusel mitteformaalsest täiskasvanute haridusest Soomes. Ta on töötanud vabahariduses alates aastast 1997. Soomes avati esimesed rahvaülikoolid aastal 1889. Soome rahvaülikoolid said osaks vabadusvõitlusest. Muuhulgas ütles ta et edu sünnitab edu.

Küsimus saalist. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Ministeeriumide vaatest vabaharidusele Eestis kõnelesid vestlusringis haridus- ja teadusminister Liina Kersna, kultuuriminister Anneli Ott ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Sissejuhatuseks küsis päevajuht Jõesalu, kas keegi ministritest on mõnel rahvaülikooli kursusel osalenud? Ott oli endas kahtlev, aga kaldus siiski arvama et on, sest enesetäiendamine on nii loomulik elu osa. Ka Riisalo tunnistas, et ei ole rahvaülikoolis käinud. See ei tähenda siiski seda, et ta poleks püüdnud kogu aeg õppida. Sama lugu on Kersnaga. Riisalo nimetas iseseisvat õpet, mis statistiliselt arvesse ei lähe. Kersna sõnul on praegu 20% elanikkonnast täiendõppel. Riisalo teadis lisada, et Eesti asub Euroopas täiendõppe osas kuuendal kohal, Põhjamaadest neljandal kohal. Moderaatori küsimusele, kas tööturul peaks rohkem arvestama rahvaülikooli läbimise kohta välja antava tunnistusega, vastas Riisalo toetavalt. Ükski kolmest ministrist ei kahtle, et rahvaülikoolid annavad väga professionaalset haridust. Küsimus rahvaülikooli rahastamise kohta esitati saalist Soome näitel, kus ühe kolmandiku annab riik, teise omavalitsus ja kolmanda osa paneb õppija ise.

Kersna toetab kolmepoolset rahastamist, aga selles võiksid olla ka erandid

Kersna arvates on Soome skeem sümpaatne. Ta peab oluliseks õppija enda poolset panust. Nii suhtuks õppija õpingusse distsiplineeritumalt. Aga meil on ka 90 000 väga väikese haridustasemega inimest, kelle heaks võiks Kersna arvates riik ka rohkem panustada. „Nemad ei oleks ilmselt nõuks ka seda kolmandikku panustama,” ütles Kersna. „Huvi on, et nad saaksid oma põhihariduse lõpetatud ja sealt edasi mindud.” Kersna toetab kolmepoolset rahastamist, aga selles võiksid olla ka erandid.

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis sellest, et leidlik ja inimlik haridus sillutab teed tulevikku. Mõttetihedad mõttekäigud vaheldusid rohkete tsitaatidega tuntud inimestelt. Hästi avara vaatega teadlase sõnumi tervikteksti mõistmine nõudis täit tähelepanu koondamist igale sõnale lauses, hoidis kuulajat põnevuse pinges ega lubanud tal mõttest kõrvale põigelda. Vastasel korral jäänuks mõndagi olulist tähelepanuta. Sai mõistetavaks mõndagi, millele tavaelus ei mõtle, kuigi võiks mõelda. Näiteks, et iga inimene võib olla päevas viis minutit täielik lambapea, aga tarkus oleks seda aega mitte ületada.

Paneeldiskussioonis „Rahvaülikoolide kasutamata potentsiaal“osalesid Jane Väli, Eesti Töötukassa; Ülle Pind, Swedbank; Riina Kütt, koolituskeskus Tungal; Marko Šorin, Riigikogu; Aksel Lõbu, Eesti Rahvaülikoolide Liit.

Moderaatori küsimus soojenduseks: miks täiskasvanueas õppimine on oluline? Ülle Pind: „Et olla parem kodanik, ühiskonna liige, julgem. Õppivad inimesed kohanevad paremini muudatustega, mis on elus vältimatud.”

Riina Kütt pidas koolitajana kestvat õppimist väga tähtsaks seepärast, et suudaksime ühiskonnas koos elada ja tulla toime kõikide lahutavate jõududega, mille mõjuväljas asutakse.

Rahvaülikoolide esimeset konverentsil osalejad. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Marko Šorin mainis, et teda on märgitud küll Riigikogu liikmena, aga tegelikult kutsuti lavale seepärast, et tänavu kevadel puutus kokku Eesti Vabaharidusliiduga. Tehes seal oma praktikat oli tal nüüd hea meel öelda, et saalis on vähemalt kolm tema juhendajat. „Olen täiesti omade keskel ja tänan neid, kes ennast ära tundsid.” Šorini sõnul usuvad inimesed väidetavalt, et kuni õpitakse, püsitakse noorena. „Ja noorena püsimine on inimesel üks loomupärasemaid omadusi.” Teine mõte tabas teda Ruja laulu meenutades: „Inimene õpib kogu elu, aga sureb ikka lollina… Aga oma peas hakkasin mässumeelsena nendele laulusõnadele vastu mõtlema. Sealt hakkasin edasi mõtlema, et edasi pürgiv inimene ei taha surra lollina. Mina usun, et inimene peab õppima kogu elu.”

Aksel Lõbu vastas ühena konverentsi ettevalmistajatest moderaatori küsimusele mõistmisega et õppimine on tänapäeval lihtsalt vältimatu. „Maailmas on järjest vähem seda lineaarsust isikliku elu etappides, lineaarsust tööelus.” Üha mitmekesisemaks muutuvas maailmas peab õppima uusi oskusi ja omandama uusi teadmisi, et tegelikkuse keskel toimuvast aru saada.

Jane Väli arvates on õppimine väga isiklik asi. „Sest tema ja tema asi on väga erinev sellest, mis neid käivitab. Minu asi on erineval ajakaarel ja vanuses erinev.” Väli soovitab ära tabada, kus parajasti ajateljel asutakse.

Konverentsi lõppedes musitseeris Paul Neitsov.

Konverentsi oli võimalik kõikidel huvilistel jälgida veebiülekande vahendusel ja on järelvaadatav veel nüüdki.

Urmas Saard

One thought on “AKSEL LÕBU: ÕPPIMINE ON TÄNAPÄEVAL LIHTSALT VÄLTIMATU”

  1. Väga põhjalik ülevaade toimunud Konverentsist. Suur tänu Urmas Saard

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga