Ajaloolane Aldo Kals pidas tänavu 7. juulil Seto Kuningriigi päeval Petserimaa Suveülikoolis ettekande Petserimaa valgustajast Karl Ustavist (ka Karp, ka Usstav), kes sündis uue kalendri järgi 02.10.1867 Tartumaal Palamuse kihelkonnas Kaareperes talupidaja pojana ja suri 18.08.1953 Augsburgis.
1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel tekkinud demokraatlik Venemaa rahvuspoliitika lõi võimaluse eestlaste ühtse haldusüksuse moodustamiseks. Asi puudutas üksteisega külgnevaid Selleaegse Eesti- ja Liivimaa ning Peterburi ja Pihkva kubermangus eestlastega asustatud alasid. Muud territooriumid, kus eesti hõimud (leivud, lutsid jt.) või eestlaste väljarändega tekkinud asundused üle Venemaa, jäid sellest eemale. Eestimaa ja Põhja-Liivimaa ühendamisega jõuti ühele poole 1917. aasta augustis. Peterburi kubermangu Narva eestlaste sellekohase pöördumise ja rahvahääletuse tulemusena liideti Narva piirkond muu Eestiga sama aasta lõpul. Ka Pihkva kubermangu Irboska, Lobotka, Pankjavitsa ja Petseri valla ning linna eestlased tegid 1. juulil samasuguse ühendamist taotlenud pöördumise kohaliku võimu kandjale, Eesti maanõukogule (see ja järgmine kuupäev on vana kalendri järgi). Sellel koosolekul 14. oktoobril otsustati setode palvet kuulda võtta. Enamlaste riigipööre sama aasta oktoobris-novembris ei võimaldanud aga ühendamist ennast läbi viia.
Petseri vallavalitsuse poolt kinnitatud kõnealuse suure ajaloolise väärtusega Eesti poliitilist elu oluliselt mõjutanud ülitähtsa ametliku dokumendi 73 allakirjutanu hulgas oli tõenäoliselt pöördumise koostajana esimene sama valla Taeluva (Tailovo) õigeusu seto-vene segakogudusega kirikus aastatel 1905–1917 ametis olnud preester Karl (õigeusklik nimekuju Karp) Ustav ise (seda perekonnanime on kirjutatud ka kujul Usstaw). Petserlaste poolt maanõukoguga kirjavahetajateks volitatud Petseri proviisori A. Neomuttli ja raamatukaupluse omaniku A. Suija kõrval oli just tema kui silmapaistev kohalik kultuuri- ja haridustegelane ning preester selle pöördelise liitumisprotsessi võtmeisik. Kuigi ta oli Pihkva usujuhtidega vastasseisu tõttu aasta algul Taeluvast Läänemaale Paadremaale preestriks läinud, elas ta sündmustele Petserimaal sealt siiski kaasa.
Petserimaa eestlased jätkasid katkenud asjaajamist 1918. aasta maikuus. Ilmselt just Karl Ustav ja tema sakslannast abikaasa Pauline Alide Charlotte esinesid petserlaste samasisulise taotlusega ka saksa okupatsioonivõimude ees. Nende eduka rahvadiplomaatia tulemuseks oli kõnealuse nelja valla eraldamine Pihkva kubermangust ja ühendamine muu Eestiga. See toimus sakslaste poolt teadmises, et tegu on tulevase Balti hertsogiriigi osaga. Taoline liitmine polnud Petserimaale uudis. Samas olukorras on oldud varemgi – näiteks 18. sajandi lõpul ja 19. aastasaja algul, aga siis taastati endised piirid jälle.
Aastale 1917 järgnenud veerandsajandile Petserimaa ajaloos andis näo Karl Ustav ja see ongi põhjus, miks me temast räägime. Olgu etteulatuvalt öeldud, et tema isik on tänaseks enamvähem unustusse vajunud nii siin- kui ka sealpool Setomaa valla läänepiiri. Tänu aga kirjandusteadlase Vahur Abramsi, samuti kooli (1998) ja koostamisel oleva Eesti ajakirjanduse biograafilise leksikoni usinatele autoritele, on elulooline andmestik tema kohta meil olemas ja kättesaadav. Ajaloomälu hoidjaks on ka Karl Ustavi poja Anatoli tütar Liia Talalajeva, kes oli kontrolljoone taga Petseri II Keskkooli (hilisema lingvistilise keskkooli), see on eestikeelse kooli kauaaegne direktor ja saksa keele õpetaja.
Luterlasena 2. oktoobril 1867 Tartumaal Palamuse kihelkonnas Kassinurme külas sündinud Karl Ustav läks õigeusku, lõpetas Pihkvas gümnaasiumi ja omandas preestri kutse Peterburi Vaimulikus Akadeemias (1889–1892). Ta töötas aastatel 1892–1905 preestrina eesti asundustes Pihkvamaal ja oli aastatel 1896–1905 ühtlasi Pihkva kubermangu rahvakoolide inspektor. Neis ameteis olles oli Karl Ustavile tuttav Pihkvamaa eestlaste ja setode majanduslik, hariduslik, kultuuriline ja usueluline olukord. Võrreldes Eestiga, oli seal palju arenguruumi.
Tegurid, mis olid takistuseks Petserimaa arengule, olid kohalike eestlaste arvates emakeelse kooli, kiriku ja asjaajamise puudumine. Need jõustatigi järkjärgult Vabadussõja lõppemisel ja rahuaegse elu jätkumisel. Kõige sellega alustas Karl Ustav võimaluste piires aga juba Taeluvas oma preestriametis. 1906. aastal asutas ta oma kirikuringkonnas Serga külas setokeelse kooli, mille õpetajaks valmistas ta ette nutika koolipoisi Ivan Andrejevi. See „lubamatu tegu“ tuli ilmsiks ja oli palju tegemist, et must valgeks võõbata ehk „tõestada“, et tegu oli ikka venekeelse kooliga. Küll läks Karl Ustavil 1907. aastal korda nõutada Pihkva konsistooriumilt loa Petserimaa kirikutes väljaspool jumalateenistust ja koolides usuõpetuse tundides kasutada eesti keelt. Rohkemgi veel. Samal aastal olid Pihkva kirikuvõimud nõus loobuma setode suhtes „poluverniku“ ehk „pooleusulise“ määratluse asendamisest „petseri eestlase“ omaga. Eestikeelne jumalasõna jõudis Taeluva kiriku seinte vahelt ka 1908., 1909. ja 1910. aasta maarjapäeval Karl Ustavi jutlustajaks olles koguni Petseri kloostrisse. Aastatel 1907–1910 oli Taeluva kiriku köstriks seto Nikolai Raag (1888–1983). Temast koolitas Karl Ustav välja rahvuslikult mõtleva ja tegutseva ning 1917. aastal Obinitsas preestri ja hiljem ka Petserimaa maavanema ameti pidaja. 1913. aastal tuli keele küsimuses küll tagasilöök, sest kirikuvõimud leidsid emakeele kasutamise siiski kahjuliku olevat ja see keelustati jälle.
Vahur Abrams on õigustatult Karl Ustavit seto ja muu Eesti kultuuri vahendajaks ehk vahemeheks nimetanud. Eelmise sajandi algul olid Petserimaa eestlased ehk setod mujal Eestis vähetuntud. Kui üldse, siis potikaupmeeste ja Räpina paberivabrikule riideräbalate kokkuostjatena. Karl Ustav oli see, kes korraldas 1907. aastal setode esindajate külaskäigu Tartusse, kus kohtuti koguni Postimehe väljaandja Jaan Tõnissoniga. Samal kombel toimus 1912. aastal setode koori külaskäik Tartusse ja Valka, kus leidsid aset „Vanemuise“ ja „Sädeme“ seltsi ruumides “setu õhtud“. Setode ülirikka rahvaluulevaramu avastajaks oli „Kalevipoja“ looja ja rahvavalgustaja Fr. R. Kreutzwald (1803–1882). Teadusemaailma ette tõi setod aga Jakob Hurt oma kolmeköitelise suurteose „Setukeste laulud“ (1904–1907) koostamise ja avaldamisega.
Karl Ustavi peret võõrustas Taeluva kiriklas Petserimaa rahvaluuleuurijaid, kelle hulgas oli 1911. aastal isegi Ungari teadlane Aladar Ban.
Petserimaa kõigi eluvaldkondade edendamise ühe vahendina nägi Karl Ustav kohaliku ajallehe ilmumise vajadust. Nii läkski tema tegevtoimetajaks olles koos Postimehe kirjastusega Anton Jürgensteini osavõtul korda 1909. aastal ilmuma panna ajaleht Petseri Postimees. Selle eesti-, seto- ja võrukeelse ajalehe sisu oli populaarteaduslik ja suunitlusega, mis pidi ergutama setode rahvustunnet ja arusaama eestlusest. 15. septembril 1909 ilmus ajalehes kaasajal setode hümni seisundi saavutanud võriulase Jaan Räppo setokeelne luuletus „Kate ilma veere pääl“. Seda võib käsitleda lausa Karl Ustavi ajalehe programmina eestlastest ja setodest kui kahest vennast. Kohaliku ajakirjanduse tava puudumine, madal kirjaoskuse tase,vaid kirillitsa tähestiku tundmine jm. põhjustel katkes ajalehe väljaandmine juba järgmisel aastal. Küll sai soodsamates tingimustes kümmekond aastat hiljem Petserimaa eesti- ja venekeelne ajakirjandus hoo sisse ning selle olemasolu muutus endastmõistetavaks, nimetuste arvult suureks ja sisu poolest mitmekesiseks. Petseri sai trükikojalinnaks, kus tekkis üsna elav kirjastuslik tegevus.
Tagasihoidliku seltsieluga Petserimaal pidas Karl Ustav vajalikuks seltside täiendavat asutamist ja neisse mujalt sisserännanud eestlaste kõrval ka setode ehk Petseri eestlaste kaasamist. Olgu selle näitena toodud tema osa selleaegses Eestis laialt levinud seltsitüübi ühe kohaliku esindaja asutamisel ja hilisemas tegevuses. Jutt on 1907. aastal moodustatud Petseri Laulu- ja Mänguseltsist „Kalev“. Selle kõrval lausa mitmesaja erineva seltsiga majandus- ja kultuurielu hakkas ilmestama Petserimaad juba tosina aasta pärast.
Karl Ustav oli see, kes rajas Taeluvasse esimese eestikeelse avaliku raamatukogu. Selle täiendamiseks pöördus ta Eesti avalikkuse poole ja sai sooja ja osavõtliku vastukaja osaliseks. Palju eraisikuid (sealhulgas ühiskonnategelane Oskar Kallas), raamatukauplusi ja seltse panid õla alla kogu suurendamisele. 1917. aastaks oli kogus juba paar tuhat raamatut. Eesti Vabariigi aeg tõi kaasa Petserimaale avalike rahvaraamatukogude suurearvulise võrgu loomise, mis oli seni tundmatu.
1913. aastal asus Karl Ustav õpetajaks Petseri kõrgemas algkoolis. Sellest koolist nägi ta tulevast Petseri gümnaasiumi. Ta oli see, kes küll juba Paadremaal aastatel 1917–1919 preestriametit pidades suhtles keskkooli asutamise nimel haridusministeeriumiga. Dokumentatsioon ja rahastamine sai korda ja Petseri riigigümnaasium, mida hellitavalt „suurkooliks“ ja isegi „Alma Mater Petserianaks“ kutsuti, luges oma sünnipäevaks 24. jaanuari 1919. Vabaduse tänaval 1927. aastal valminud moodsa välis- ja sisekujundusega avar kolmekorruseline E tähe kujuline kivist koolihoone oli üks Petseri arhitektuuripärle. Kümne klassiruumi kõrval oli lavaga aula, mida ka võimlana kasutati, lauluklass, õpetajate tuba, direktori korter, söögituba ja keldrikorrusel dušširuumid ning isegi lasketiir. Koridore katsid parkettpõrandad, maja taga paiknes planguga piiratud haljasala. Koolimaja oli sedavõrd suur ja esinduslik, et sobis pärast sõda eesti kooli väljatõstmise järel isegi Pihkva Pedagoogilisele Instituudile. Gümnaasium tõi Petserisse üle Eesti heatasemelise õpetajaskonna ja oma maakonna ningVõrumaa naabervaldadest andekamad eesti ja vene rahvusest lapsed. Vormiriietuses ja sinimustvalgetes värvides mütsidega kõrge käitumiskultuuriga musterõpilased andsid tooni kogu Petserile. Gümnaasium kui maakonna haridus- ja kultuurielu eduvalem, oli Karl Ustavist maha jätnud kuldse lehekülje Petserimmaa elus. Mitusada abiturienti ja mitusada kõrgkoolide kasvandikku oli kuulsuste rivi, mis teeb au igale koolile ja viis muule maailmale gümnaasiumist võrsunud ajakirjanikelt, arstidelt, kirjanikelt, kunstnikelt, lauljatelt, muusikutelt, näitlejatelt, sportlastelt, sõjaväelastelt, teadlastelt jt. elualade esindajatelt sõnumi väärikast õppeasutusest. Selle kooli mineviku jäädvustamine nõuab põhhjaliku ajalooraamatu koostamist.
1918. aasta novembri lõpul tulid Karl Ustav ja tema juristist ning sõjaväelasest poeg Boriss Eesti riigi esindajatena Petserimaale, poeg maakonna komissarina ja ta ise siseministri volinikuna. Vabadussõja lahingud katkestasid nende tegevuse. 1919. aasta kevadel tuli Karl Ustav vabastatud Petserimaale tagasi sedakorda haridusministri volinikuna korraldama maakonna koolivõrku. Just siis, Kui algas Petserimaa hariduselu ümberkujundamine, millest Karl Ustav unistas aastaid, heideti talle ette venemeelsust. Petserimaa valgustajale, kes oli oma elust tosin aastat pühendanud eestluse äratamisse ja arendamisse Petserimaal, oli see liig. Mooramaa mees oli oma töö teinud ja ta jäi sellest kindlasti kibestudes eemale, lahkudes riigiteenistusest ja jätkates Haapsalus aastatel 1919-1920 preestriametis. Õnneks leidus teisi, kes suutsid Petserimaa hariduselu edasi viia. Karl Ustav aga ei pidanud vimma, ta jälgis osavõtlikult arenguid Petserimaal ja tundis sealsetele edusammudele ja tegevustele kaasa. Nii näiteks korraldas ta juba Võrumaal Kraavi koguduse preestrina (1920–1928) seto laulukoori külaskäigu 1921. aastal Haapsallu, Tallinna ja Tartusse. Pärast preestriametit Tapal (1928–1932) möödusid tema vanadusaastad unelmatelinnas Petseris. Kolmeaastase pausi järel jätkas Karl Ustav preestriametit, pidades jumalateenistusi ka Petseri setode Varvara kirikus, kloostris 1935, 1943–1944), Võrus (1941) ja Luhamaal (1942).
1944. aasta sõjasündmused viisid Karl Ustavi aga põgenikuna Saksamaale. Ta elas Baieris Augsburgis, kus pidas sealsetele õigeusklikele eestlastele preestrina jumalateenistusi. Karl Ustav suri 18. augustil 1953 ja ta on maetud Augsburgi kalmistule. Niisugune oli väike sissevaade ühe suure eestlase isamaalisele tööle rohkem kui sajand tagasi. Tänusõnad selle eest Karl Ustavile ja tema suurele rahvusliku meelsusega perekonnale.
Aldo Kals,
Petserimaa sõber