PUUSEPPADE METT NÕUAVAD NII MÕMMID KUI PALJUD TARBIJAD

Fotogalerii

Maarika Puusepp ja Mari Suurväli kingiks saadud käsiraamatuga Tänapäeva mesindus. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Pühapäeval toimunud avatud talude päeval osalenud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli rohenäpud ja teised aiandushuvilised tudengid külastasid Puusepa Mesindustalu, mida Külauudiste infoveski uudistas viimati 2017. aasta talude päeval, kui nüüdseks meie hulgast lahkunud portaali innukas kirjasaatja Jaan Viska tegi samuti ringkäiku Pärnumaa erinevates ettevõtlikes taludes.

Puusepad elavad Pärnu lähedal Uulus. Soometsa tee ääres asuva majapidamise õuele astudes tervitavad suurt seltskonda väärikaid Maarika Puusepp ja Sulev Puusepp. Meie pole ainsad ja abielupaarist ettevõtjatel on suure hulga inimestega piisavalt tegemist. Pikemaks jutuajamiseks aeg ei passi, seda enam, et kutseliste mesinikega tahavad paljud rääkida.

Neli aastat tagasi ütles Maarika ajakirjanikule, et tänapäeval kõneldakse üsna palju mürgitatud mesilastest, kuid Pärnumaal pidavat mesilastele korjeks head tingimused olema. Seda jätkuvalt nüüdki. Kahju kipuvad tegema hoopis karud. Näiteks tänavu mais tegi Maarika oma Facebooki seinale pildiga postituse mõmmikust, kes möllas nende mesilas. „Tänu jahimeestele saime ta pildile.” Sulev näitas penoplastile astunud karu käpa jälge, millel pikkust 18 cm, sellele lisaks 7 cm pikkused küünised. Mesiniku sõnul on viimase aastaga lõhutud paarkümmend taru. Üldse on neil väljal umbes 130 peret.

Eesti Mesinike Liitu juhtivale Maarikale ja Sulevile on äärmiselt tähtis, et Eesti mesi oleks puhas, väärtuslik ja kõrge mainega. Nende kogemuse põhjal eelistatakse rabade ja metsade mett, iseäranis kanarbikumett. Tunnustatud Eesti Maitse päritolu- ja kvaliteedimärki kandvate toodete loendist leiab 2010. aasta 1. jaanuari seisuga FIE Maarika Puusepa kanarbikumee. Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli kiidab samuti ostu sooritades kanarbiku mett ja peab eriti oluliseks sellele melissi lisamist.

Sulev juhatab väärikad tootmisruumi, kus räägib mee vurritamisest ja muust. Vurritamist siiski näha ei õnnestunud. Võibolla siis mõnel järgmisel korral. Aga tööd ta tunneb hästi, sest mesinikuametit on Puuseppade peres peetud juba põlvest põlve. 1993. aastal abiellunud noored otsustasid mesindusega iseseisvalt jätkata. Maarikal vastupidiselt Sulevile puudus enne abiellumist igasugune mesindusalane teadmine. Maarikast kujunes iseõppija ja meetootmisest sai perele elatusallikas.

Kolhooside lagunemise ajal osteti Uulu kolhoosilt viletsas seisus mesila: mesilahoone, tarud ja pered. Alustati 60 perega. Kogu kupatus vajas uuendamist. Oma töö hõlbustamiseks on Puusepad teinud vajalikke investeeringuid. Oskustega Sulev on algusest peale tulnud toime paljude tarvikute valmistamisega. Õuel näeb üht kaarjasrida väheseid tarusid. Kuna kodu juures korjemaad mesilastel pole, asuvad tarud looduskaitsealal, Talil ja ümbruskonna vaiksemates asukohtades mahajäetud või üksikute inimeste talukohtadel.

Esimesed korjed kogutakse võilillelt või pajult. Järgnevad vaarika, ristiku ja rapsi korjed. Muidugi pole aastad ühesugused ja palju oleneb ilma oludest. Korje peatub kanarbiku õitsemise lõppedes.

Üks külastajatest küsib nõu, mida teha pärast mesilaste hukkumist? Kindlasti peab Sulevi sõnul tarud korralikult puhastama ja desinfitseerima enne uute sülemite muretsemist. Puusepad ise teevad igal aastal varroalesta vastast profülaktikat. Sellise hoolsusega on suudetud mesilasi epideemiast säästa.

Meie lahkudes kingib Maarika raamatu „Tänapäeva mesindus”, mille sisekaanele kirjutab pühenduse: „Täname toredaid külastajaid! Magusat ja mesist elu edaspidiseks, väärikate ülikooli perele!”

Urmas Saard

Samal teemal:

VÄÄRIKATE AVATUD TALUDE PÄEV ALGAS SILLAOTSAL VANATEHNIKA JA ROKKIVA REBASEGA