Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli raadioloengute hooaja lõpusaates olid külas Pärnu linnapea Romek Kosenkranius ja väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli, kelle vahel toimunud jututeemat “Pärnumaa areneb ja liigub ja vanus ei loe!” suunas küsimustega Tre Raadio saatejuht Meelis Sarv.
Sissejuhatuseks küsis Meelis Sarv kui keeruline või lihtne on käesolev õppeaasta väärikatele olnud?
Mari Suurväli vastas, et õppeaasta on olnud meile kõigile oma nägu. „Sügisel virtuaalse avaaktusega alustades kuulasime valitsuse esindajate ja koolijuhtide kõnesid – mitte keegi siis ei uskunud, et sammume samamoodi kevadeni.” Esialgul liiguti kolledžis väiksemates gruppides. See oli väga põnev. Kogu aeg oodati paremaks minekut. Aastavahetuseks selgus vajadus midagi uut välja mõelda. „Uus väljamõtlemine oligi see, mida me nüüd siin koos teeme – raadioloengud. Öeldakse ju: parem pool muna kui tühi koor. Me ei saa üksteisele otsa vaadata, aga oleme uudishimulikud: tahame kuulda ja teada. Ja seda me saame ka raadio vahendusel. Usun, et väga paljud kasutavad meelte erksaks hoidmiseks raadiot. Tänane eetris olek on nagu lõpuaktus. Ühtegi algust ega lõpetamist pole toimunud ilma linnapea austava osavõtuta,” kõneles Suurväli.
Järgmisena küsis saatejuht linnapealt: kui kerge või raske on olnud pärnakate jaoks sügisest kevadesse jõudmine?
Arvestades covidis elamise oludega kohanemisele on raadioloengu idee väga nutikas
Kosenkranius tänas projektijuhti, saatejuhti ja kogu väärikate ülikooli peret 12. õppeaasta eduka läbimise puhul. Tema peab haridust hoolimata vanusest äärmiselt oluliseks. „Arvestades covidis elamise oludega kohanemisele on raadioloengu idee väga nutikas. Zoom või Teams keskkonnas osalemine annab palju võimalusi õppimiseks.”
Linnapea hinnangul on aasta olnud hüppeline, siia-sinna tõmblev, inimesi väsitav. „Käisime eelmisel kevadel Pirital peaministri tänuüritusel, kus jagati medaleid ja lootsime kriisi möödumist, aga tuli uus laine. Räägitakse sedagi, et sügisel võib tulla kolmaski laine.”
Kui Sarv tahtis küsida Pärnu arengu suuna kohta, eelistas Kosenkranius jätkata pikemalt eakate teemal. Kosenkranius peab inimeste jagamist gruppidesse väga ebaõiglaseks ja tsiteeris Suurväli varem öeldud sõnu: „Ühiskonna loomulik osa on vanemaealised ja väärikad.” Just noorte kirjandeid lugedes märkas linnapea piiri tõmbamist noorte ja vanemaealiste vahel. „Soome professor Ilmarin Juhani on teinud väga huvitava uuringu hõbemajandusest, kus vanemaealistele osutatakse teenuseid.”
Maailm ei ole harjunud inimkonna vananemisega. Aastal 1900 oli keskmine eluiga 46,3 aastat.
50- – 60-aastane oli juba väga vana inimene ja seitsmekümnendatesse väga ei elatud. Tänane keskmine on 78,8 aastat. Eestis on sama näitaja 74,4 ja naistel 82,8 aastat. Numbreid kõrvutades saab aru, et 20,3% Euroopa Liidu rahvastikust on vanemad kui 65 aastat. See näitaja kasvab pidevalt. Mitte küll kõikjal. Aasias on rahvastik noorem, aga silmas tuleb pidada just Euroopat. Ka Ameerikas on väga selge tendents inimkonna vananemisele. Tihti ühiskond ei oska reageerida. Mida eakatega teha või mida nad võiksid teha? Professor Ilmarini uuringust tuli välja, et ta käsitles ka vanuselist diskrimineerimist. Selgus, et keskealised diskrimineerivad nii endast nooremaid kui ka vanemaid. Inimesi üritatakse jagada gruppidesse. Noori alla 15-aastaseid peetakse alles rumalateks ja üle 65-seid ära elanuteks. Öeldakse: „Noh, tore kuulata, aga teie enam ei konkureeri.” Linnapea toetab professori arutelu, et see paradigma peab ühiskonnas kindlasti muutuma.
Huvitav on ka noorte ja vanemaealiste omavaheline mitte arusaamine. Ühiskonna ees seisab väljakutse õppida arvestama erinevate sihtrühmadega. „Kujutame ette, et ka selles hõbemajanduses on kõige paremad töötajad,” lausus linnapea. „Siin on üheksakümnendate keskpaiga hea kogemus Soome vanemaealistest, kes müüsid oma korterid ära ja neil oli elamiseks kogukonna maja. Igal korrusel asusid ühe ja kahetoalised korterid sõltuvalt east. Alumistel korrustel olid tegevustoad, töökojad, toitlustustoad. Sama maja elanikud pakkusid teenuseid, mida selle maja inimesed vajasid. Pluss need, kes tulid tänavalt. Eestist rääkides on, kuhu areneda,” tõi Kosenkranius näiteid.
Pärnu arengust kõneldes on Kosenkraniuse arvates läinud linnal viimastel aastatel väga hästi
Pärnu arengust kõneldes on Kosenkraniuse arvates läinud linnal viimastel aastatel väga hästi. Mõju avaldavad pensionifondist raha väljavõtmise võimalused. Kindlasti toob see turule uut raha. Linna võlakoormus on langenud. 10 aastat tagasi oli 90%, eelmise aasta lõpus 17%. „Nii madalale langenud protsent julgustab tegema uusi suuremaid investeeringuid. Need on sild, koolide remontimised, aga ka vanadekodu.”
Tammiste hooldekodus ehitatakse kahte uut maja. Viimati renoveeriti vanu maju. Covid on tekitanud uued väljakutsed. Ühiskond peab uute olukordadega harjuma.
Probleemiks on distantsõppel lapsed, mitte ainult vanurid. See tähendab vaimsete probleeemide esile tulekut.
Suurväli nimetas hõbemajandust toredaks kogemuseks ja küsis Kosenkraniuselt, milliseid võimalusi linnapea konkreetselt Pärnus näeb?
Kosenkranius oli hiljuti kohtunud Töötukassaga ja võis öelda, et ühtpidi on töötus kasvanud, aga teistpidi otsivad ettevõtjad töötajaid. „Väga hea on minu meelest tööampsude võimalus – ajutine töötamine töötuna arveloleku ajal. Tulemas on ka osaaja töö. Teeninduses napib tööjõudu. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab nappima. Ilmarin tõi uuringus välja, et vanemaealised on väga tugevad teeninduse ja näiteks panganduse valdkondades. On valdkondi, kus vanemaealised on paremad keskealistest – seal, kus pole vaja suuri füüsilisi pingutusi. Probleem peitub pigem ühiskonna suhtumises. Tuleb muuta suhtumist vanemaealiste kaasamisel tööturul. Ka linnavalitsuses on palju positiivseid näiteid: töötajaid, kes on 70 ja rohkem. Mul on väga hea meel, et nad on meie keskel. See hoiab inimesed erksana ja vitaalsed. Olen märganud suhtumise muutumist. Mitte ainult tööturule, vaid ka aktiivsesse tegevusse,” jätkas linnapea.
Sarv küsis: „Kuivõrd on väärikatel võimalust oma indu ja tahet ellu rakendada?” Suurväli: „Kui alguses käisime koos, et eluga ennast kursis hoida, siis kohe lisandusid sellele õpikojad, mille kaudu me ise ennast täiendasime. Ja neid viisid läbi õnneks meie oma inimesed. Neli aastat tagasi oli meil hõbejuuste ettevõtja. Õpetati mittetulundusühingu ja osaühingu asutamist. Töötukassa toetab ka pensionäre. Saab starditoetust. Hõbejuuste ettevõtja ideed pole me maha matnud. Osatakse korraldada õppekäike. Mõni ütleb selle kohta ekskursioon, aga õppekäik ei ole ekskursioon.”
Saade on järelkuulatav Internetis.
Urmas Saard
Samal teemal:
MEELIS SARV: VÄÄRIKALT VÄÄRIKATELE VÄÄRIKATEST
EERIK-NIILES KROSS RÄÄKIS OMA ISA LOOMINGUST JA ELUST
PÄRNUMAA ARENGU VÕTMEKÜSIMUSED
RIINA SOLMAN: OLEME TEISTE RIIKIDE NÄIDETEST
LAVLY PERLING: ON KÕIGITI LOOGILINE SEADA ÕIGLUS ÕIGUSE ETTE
PILLE LILL RAADIOEETRIS: MUUSIKAST KUI ELU MUUTJAST
KRISTJAN-ERIK SUURVÄLI RÄÄKIS RANGSTONG GYATHOK’I TIPU VALLUTAMISEST
