ÜLLE KANT ISIKUNÄITUSEGA VIIRATSIS

Ülle Kant oma isikunäitusega “Helged värvid” Viiratsi rahvamajas. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Viljandimaal Viiratsi rahvamajas Jumala auks ja inimestele rõõmuks üles pandud kunstinäitus „Helged värvid“ ootab külastajaid alates möödunud aasta novembri lõpust.

Ülle Kant ütleb, et Viiratsis nähtavaks saanud isikunäitus on Viljandis või selle ümbruses kolmas. Tema esimene suur isikunäitus leidis aset Viljandi raamatukogu trepihallis 2012. aastal. Seejärel võis Ülle kunsti näha Vastemõisa rahvamajas ja nüüd tuli ta peamiselt viimaste aastate loominguga Viiratsi rahvamajja. „Varem on mul küll olnud ühepäevaseid näituseid Tallinnas, Antslas ja Viljandis meie koguduste liidu naiste ühepäevaste ürituste osana. Aastal 1996 oli mul Rootsis kolmes või neljas kohas minu näitus meis sõpruskogudustes. Käisime siis koos perega. Veel varem käisin üksinda Rootsis 1993. aastal ja siis oli mu heategevusnäitus ja müük ka samades kohtades sõpruskogudustes (Linköpingis, Vadstenas, Gagnefis).

Lisaks isikunäitustele on Ülle aastaid tagasi osalenud paljudel Viljandi linna ja maakonna kunstnike ühisnäitustel kümnel või rohkemal korral ühe või paari maaliga. Praegu neid näitusi ei korraldata. „2018.aastal osalesin Eesti ja Läti kristlike kunstnike ühisnäitusel „Peidus pool“ Tallinna Metodisti kirikus ja 2019. aasta kevadel Eesti kristlike kunstnike näitusel „Kunst teeb misjonit,“ jätkab Ülle meenutustega, kus ta looming on liikunud.

Kristlasena püüan teha seda, mis pakub silmale ilu ja on meeli ülendav, mitte ängistav, paremaid mõtteid ja tundeid loov

Loomeinimesena määratleb Ülle ennast kristliku kunstnikuna. „Ma olen kristlane ja minu maalimise ja kunsti tegemise motoks on saanud ütlemine „Jumala auks ja inimestele rõõmuks“. See lause oli ära märgitud minu 2012.a. näituse avamiskõne lühikokkuvõttest raamatukogu seinal.

Milles seisneb enda määratlemine kristliku kunstnikuna? Kuidas eritub kristlik kunstnik mõnest teisest kunstnikust, kes ei arva ennast kristlaste hulka?

„Kristlasena püüan teha seda, mis pakub silmale ilu ja on meeli ülendav, mitte ängistav, paremaid mõtteid ja tundeid loov. Sellest ka näituse pealkiri „Helged värvid“, selgitab Ülle. „Äkki sa näed siin helgeid värve?“ Küsib autor küsitlejalt ootamatult ja justnagu elule raputavalt. „Aarne – minu abikaasa – küll ütles, et sul on palju musta. Aga tumedal taustal tulevadki helged värvid jõulisemalt esile. Just! Säravad ja paistavad välja! Tegelikult polegi see must päris must – hoopis hästi tumeroheline või midagi taolist.“

Mis tehnikas siinsed maalid peamiselt on?

„Siin on põhiliselt akvarellid, mõned akrüülid ka. Maalid, millel klaasi peal ei ole, on akrüülid. Siin on teistsugune galeriiklaas akvarelli katmas, mis ei läigi. Kaks akrüüli valmisid spetsiaalselt selle näituse jaoks. Kuna mul olid väga ilusad raamid olemas, siis otsustasin just paar nädalat enne näituse üles panemist maalida.

Näib, et raamidel on tervikliku visualiseeringu osas väga oluline roll täita?

„Pean raamide valikut ikka väga oluliseks! Nigel raam tõmbab ilu maha ka pildilt ja sobiv annab palju juurde! Kunagi tegime abikaasaga ise raame, aga nüüd oleme vaadanud siit ja sealt kauplustest ja teiseringi poodidest.“

Käesoleva näituse viimase aasta tööde sekka on eksinud üks maal ka aastast 22014. „Põhjus: Leidsin lihtsalt, et sobib teise akrüüli kõrvale, pealegi polnud „Suve õied“ varem näitusel olnud. Kunagi kinkisin sarnase pildi poja pulmaks (oli ka 2012.a. näitusel). Nüüd see teine meenutab esimest.“ Kuid oma tütre pulmaks maais ema kaunid gerberad. „Aga need siin on kolmandad gerberad.“

“Helged värvid” Viiratsi rahvamajas, Ülle Kant

Kas maalima inspireerivad sind teatud sündmused või looduse märkamine või neis segunev koosmõju?

„Jah loodus inspireerib väga! Valgus ja värvid, aias kasvavad lilled ja amplid. Näiteks õisi maalin ka siis, kui keegi kingib mulle ilusad lilled. Vaatan, oohoh – see on lill, mida tahan maalida! Inspireerib mõni lugemine, laul või hommikune jalutuskäik päiksetõusu ajal või sõidan kusagile loojangut vaatama. Vaatasin aknast välja: oi, kui huvitavad roosad pilved. Kuna järv on viie minuti kaugusel, tormasin pildistama ja siis mõtlesin, et seda oleks tore maalida.“ Ja Ülle osutab maalile, mille all olevalt sildilt võib lugeda: „Viljandi järv 2020, akvarell“. Ülle naerab ja ütleb, et ööbikud laulsid seal samuti, aga seda pildile ei saanud. Sellel näitusel on ainult loodus ja lilled. „Natüürmorti näitusel ei näe, kuigi olen varem teinud, aga mitte viimasel ajal.”

Kuivõrd oled sa inimesi ja nende emotsioone püüdnud tabada?

„Kunagi olen ka inimesi joonistanud ja maalinud. Vennast on mul väga hea pilt. Olen ka pliiatsiga joonistanud. Autoportree ja mõnedest lastest. Pliiatsiga joonistamine nõuab rohkem aega, aga mina tahan rutem töö valmis saada. Mõned õlipastelli portreed on mul ka varem tehtud ja guašši. Loodust ja lilli oskan päris hästi maalida!“

Sa pole veel oma fotografeerimise harrastusest rääkinud.

„Mitte alati, aga sageli ma esmalt fotografeerin ja hiljem maalin sama ülesvõtte järgi. Et hetkelist loodusvärvi jäädvustada. Nii ei pea kohe keset loodust maalima hakkama. Siis mul hiljem aega maalida. Lilli võtan küll otse maalimiseks ette. Õpingute ajal olen ka looduses istunud ja maalinud.

Sain hindeks nelja, öeldi, et mind on aidatud… Tegelikult tegin ise!

Õpingud, milline on sinu kunstiharidus?

„Päris esimesed õpetused sain ma oma vanaisalt, kes maalis eriti hästi loodust akvarellide ja õlivärvidega. Lasteaias öeldi, et kunstnik, aga vanemad küll aru ei saanud. Algkooli ajal käisin pioneeridemaja kunstiringis. Mäletan, et teises klassis joonistasin vabateemana suure kollase roosi. Sain hindeks nelja, öeldi, et mind on aidatud… Tegelikult tegin ise! Väga hea kunstihariduse põhja sain Viljandi Jakobsoni nimelises keskkoolis käies. Seal oli meil väga tugev kunstiõpetaja Rein Grünbach. Kolm aastat, kaks korda nädalas saime põhialuse sellest, kuidas joonistada-maalida portreed, inimest, natüürmorte ja muud, kunstiajaloo tunnid olid ka.”

Hiljem EKE Projektis joonestajana töötades õppis Ülle Tartus kaugõppe kunstikursustel. Seal olid talvised ja suvised kursused, kunstilaagrid. „Aga ma ei lõpetanud. Töö kõrvalt lihtsalt kõike ei jõudnud ja ütlesin endale ja teistele, et teen kunsti nagu muuseas. Aga eks ma ikka kunstnik olen ja näituse külastajad võivad teha omad järeldused…”

Oled sa kedagi juhendanud? Kas kedagi praegu õpetad?

„Ei,” kõlab kiire vastus. Aga varsti ütleb, et oma lapsi on õpetanud ja meenub, et oma vanemat venda ka lapsepõlves. Ja selgub, et teised lapsed on ka saanud koolitust. „Tütrelgi on kunstiannet ja pojal samuti. Mõlemad on teinud väga huvitavalt, kuigi teistmoodi. Kui lasteaias natuke õpetaja abina töötasin ja pühapäevakoolis õpetajana, siis neile sai ka veidi käelist tegevust õpetatud.“

Peale maalide näeb näitusel muudki. Surte vitriinakende taga on mõned fotod perest, käsitööna valminud postkaarte ja veel üht-teist. Ülle ütleb, et pühapäeviti mängib ta koguduses põhiliselt harmooniumit. “Ühel fotol olen tütrega. Siin on perepilt minu 50. sünnipäevalt. Need on koduselt tehtud fotod. Postkaardid on tehtud varem oma kavandite järgi. Mõned on veidi ruumilised. Puidust esemete toorikud on ostetud, et neid dekoreerida ja vävida.”

Samal ajal Viiratsi rahvamajas avatud näitusega kaunistavad Ülle koduaeda jäässe külmutatud värvikirevad õied.

Urmas Saard

One thought on “ÜLLE KANT ISIKUNÄITUSEGA VIIRATSIS”

  1. Üks oluline asi jäi mainimata… Maalin hea gospelmuusika ja laulu saatel!

Kommenteerimine on suletud.