Viimastel aastatel on poodidesse ilmunud hulgaliselt poodide omamärgitooteid, mis pakuvad traditsioonilistele brändikaupadele konkurentsi. Ühelt poolt pakuvad omamärgitooted suuremat valikuvõimalust, teisalt aga jätavad tarbija teadmatusse, kes ja kus tema kauba valmistanud on.
Jaebrändid ehk kaupluste omamärgi- või private label tooted hõlmavad kõiki kaupu, mis on loodud ja turustatud jaeketi enda poolt. Jaebrände võib leida pea igas tootekategoorias, nii toidu- kui ka tarbekaupades. Jaemüüja jaoks pakub omamärgitoodete olemasolu võimalust teistest poekettidest eristuda ning lojaalsust ja kasumit suurendada. Bränditoodete tootjad aga ütlevad, et jaebrändid viivad hinnad kunstlikult alla ja mõjutavad seeläbi brändide võimekust töötajatele väärilist palka maksta.
Mugavustoidu valmistaja Saarioinen Eesti ehk Mamma turundusjuhi Taavi Rehepapi sõnul on jaeketid jõudsalt omamärgi toodete valikuid laiendama hakanud viimase viie aasta jooksul. „See tähendab, et meie töö maht väheneb ning müügi ja tootearenduse protsess muutub tunduvalt keerulisemaks. Kaasneb ka hinnalangetamise surve, mis omakorda mõjutab tootjate rahavoogusid ning toob kaasa teatud kulude kokkuhoiu. Hinnatõusude läbirääkimiste protsessid on keerulised ning tihtilugu lõppeb diskussioon bränditoote eemaldamisega sortimendist. Sellises ebakindlas olukorras on ka investeeringuid keeruline planeerida,“ sõnas Rehepapp. Samas lisas ta, et on ka häid näiteid sellest, kui jaeketid on omamärgitooted bränditoodetega asendanud, kuna näevad, et kõike pole mõistlik ise toota kui turul väga head bränditooted juba olemas on.
Jaebrändi taskukohasus tuleb anonüümsuse hinnaga
Jaemüüja peamine eelis bränditoodete ees ongi kulude kokkuhoid. Omamärgitooted imiteerivad sageli olemasolevaid bränditooteid ning jaeketid ei pea tegelema mahuka turuanalüüsi, uuringute, tootearenduse ja reklaamiga. Kui tootjate jaoks on see kasumlik, siis tarbija vaates võib see tähendada aga ebakindlust toodete kvaliteedi suhtes. „Omamärgi tooted on tihtipeale toodetud erinevate tootjate poolt ja ajas võivad allhanke pakkujad vahetuda. Siis tekib küsimus, kuidas tagatakse, et toote kvaliteet jääb samaks,“ arutles Rehepapp.
Tootjad võivad otsustada jaeketi tooteid valmistada, et hoida kaubanduskettidega häid suhteid, vähendada tootmise üldkulusid ning püsida konkurentsis, eeldades, et kui nemad ei tooda, siis keegi teine Eestis ikka toodab. „Jaebrände on seinast-seina ja need tekitavad tarbijate seas erinevaid tundeid ja arvamusi. Jaebrändide peamiseks plussiks peetakse head hinda ja mõnel juhul ka eristuvat tootevalikut. Samas pärsib nende tarbimist usaldamatus ning ebakindlus tootja suhtes – tooted võivad olla meie oma tootjate poolt valmistatud ja lihtsalt jaemärgi all müüdud, kuid ei pruugi, ning tarbijana ma seda kuidagi kontrollida ei saa,“ kommenteeris Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp.
Rehepapi sõnul on bränditoodete eeliseks fokuseerimine just kindlatele tootegruppidele ja toodetele ning laialdased teadmised nende toodete valmistamise kohta. „Bränditoodete tootjad peavad aina rohkem tarbijatega dialoogi, et arendada just nende nõudlusele vastavaid tooteid. Tooted on usaldusväärsed ning tarbija teab alati, kes ja kus toote valmistanud on,“ sõnas Rehepapp.
Pikemas perspektiivis pärsivad madala hinnaga kauplustekettide omamärgitooted Eesti toiduainetööstuse tootearendust ja innovatsiooni ning Potisepp näeb omamärgi toodete kasvavate mahtudes ohtu Eesti tootjatele. „Tarbija tahab aina enam teada toote päritolu kohta, private label on aga täiesti anonüümne. Samuti võib omamärgi toote tootja vahetuda nii salamisi ja ootamatult, et tarbija ei pruugi seda märgatagi. Seega kui tarbijat huvitab, kust tema toit pärit on, soovitan tal uurida pakendit ning pigem eelistada tuntud Eesti tootjate brände, mille kvaliteedis võib kindel olla,“ ütles Potisepp.
Maria Laanjärv