Emil Moritz Metzleri (29.09.1820–7.07.1902) nimi ja juubel ütlevad vähestele midagi. Kui sirvida Pärnu-Jaagupi kirikuõpetajate nimekirja, siis satub see nimi meile ette. Samad sõnad Jaagupi üliõpilasseltsi „Jakobia“ ajalooraamatu personaalia lisa kohta, kus numbri 218. järel on tema nimi. Rohkemgi veel.
Lugeda on, et tegu Saarde kihelkonnas sündinud Jaagupi kirikuõpetajaga, kes õppinud Tartu Ülikoolis matriklinumbriga 4090. Tema eluloosse süvenedes saame teada, et ta pidas oma ametit Jaagupis aastatel 1850–1895, seega peaaegu pool sajandit. See oli meie rahva ajaloos muutusterohke aeg.
Kohaliku usuelu ilmestamiseks niipalju, et 1841. aastal kandideerisid Jaagupi kiriku köstri ametikohale Jacob Friedrich Johannson Vigalast ja Johann Voldemar Jannsen Vändrast. Läks nii, et edu saatis Vigala köstri Tallinna kreiskooli haridusega poega. Ta oli pool sajandit Metzleri truu usuteener. Iga kolme nädala järel sõidutas kirikumõisa kutsar Metzleri paarikümne versta taha Kergu abikirikusse J. Köhleri altarimaali ette jumalateenistust pidama.
Enne Metzlerit oli Jaagupi kirikuõpetajaks 1811. aastal sellesse ametisse valitud Ernst August Kornrumpf. Ta vaevles aga viinakuradi küüsis ja alles pärast pikka kangutamist õnnestus teda 1848. aastal erru saata. Issanda viinamäel jätkas uue kirikuõpetajana Metzler. Aeg oli keeruline – just sel ajal alustas tsaarivõim sibulkuplitega uute kirikute hoogsa ehitamisega Liivimaa kubermangus Riia vaimuliku koolis ja seminaris ettevalmistuse saanud õpetajate ning preestritega venestuslainet. Selle tööriistaks oli õigeusk. Rahvast meelitati riigiusku astuma, kusjuures katteta lubadusena ringles lootus saada maad. Tõsi, Seda mõnelpool kroonumaade arvelt ka saadi, aga selle maht oli kaugel vajadusest. Maaisandaks oli ja jäi endiselt baltisaksa aadel, aga selle usulise tööriista, luteriusu mõju püüti vähendada ja vähendatigi. Jaagupi luteriusu kogudus kahanes Kergu ja Uduvere õigeusu koguduse moodustamisega neljandiku võrra.
Usuvahetuslikku aega ja Jannseni 1842. aastal alanud Vändra köstripõlve on meisterlikult kajastanud sama kihelkonna Kadaka külakoolist oma hariduslikku tähelendu alustanud Ernst Peterson-Särgava. See on kirjas tema 1968. aastal avaldatud suurepärases kaheköitelises kultuuriloolises romaanis „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“. Selleaegset olustikku suudab täiendada ka Metzleri poolt peetud ja rahvusarhiivis säilitatav kihelkonna kroonikaraamat.
Metzleri ametiaega (1850–1895) jäi kogudust majanduslikult kurnanud kaks suurt tuleõnnetust: 1853. aastal kirikumõisa ja 1885. aastal pikselöögist kiriku haritorni ja katuse põleng. Rootsiaegse taustaga kihelkonnakooli, mis oli 1841. aastal seisma jäänud, pani uus köster Jacob Johannson ja tema tütar Olga 1849. aastal taas käima. Kahjuks aga 1880. aastal seiskus see taas ja sedakorda kaheks kümnendiks. Kindlasti oli siin oma osa riigi poolt 1878. aastal valmis ehitatud teise haridusastmena Kergu ning Uduvere õigeusu kihelkonnakooli tegevus. Kuigi valdadele oli koormav usutunnistuse järgi paarikaupa töötanud esimese haridusastme koolide ülalpidamine, suudeti tema eestseisjaks olles kihelkonna kõigi luteriusu koolidele (Are – 1879, Enge – 1877, Halinga – 1880, Kaelase – 1890, Kaisma – 1892, Parasmaa – 1880, Pööravere – 1875, Roodi – 1870, Suigu – 1878 ja Vee – 1850) siiski uued majad ehitada. Rootsi ajal alanud täielikule kirjaoskusele üleminek jõudis Jaagupi kihelkonnas lõpule just neis koolides õpetust andes ja saades. Seda haridustööd tegid aga omaenda kihelkonnakoolis ettevalmistuse saanud õpetajad.
Ärkamisajal esindas Metzler saksameelsust ja kihutas 1879. aastal hiljuti Enge kooliõpetajaks tulnud Eesti Aleksandrikooli aadet kandnud Peeter Markuse minema. Sellesuunalise töö võtsid üle Uduvere õigeusu kihelkonnakooli õpetaja Aleksei Kipper jt. ning abikomitee tegevus seisma ei jäänud.
Erandlik oli see, et Metzler pidas pool sajandit ametit ühes koguduses ega lennanud jumalakodade õielt õiele nagu see paremate elu- ja töötingimuste otsingul selleaegsetele kirikuõpetajatele kombeks oli. Ta lasi end matta Jaagupi kalmistule, aga tema avatud piibli kujutisega marmorist kunstilise hauatähise röövisid 1993. aasta paiku vandaalid nagu nad tegid seda kohapeal veel teistegi hinnalisest materjalist kalmutähistega. Metzleri hauakivi kadumisloo ümber liiguvad rahva hulgas sahinad. Tema haud paiknes Jaagupi surnuaia keskmise tee parempoolsel küljel Vabadussamba naabruses Halinga mõisnike sepisraudaiaga ümbritsetud rahula kõrval, kuhu 1903. aastal maeti Venemaa sotsioloogia rajaja Paul Lilienfeld-Toali ema, poolatar Konstanze. Õige koha oskab kätte näidata teisele sajandile lähenev Jaagupi kodu-uurija number üks Elmu Rukki ja see on leitav ka tema 1999. aastal koostatud kalmistu plaanilt.
Aldo Kals