„Lehekuu kolmandal päeval oleks võinud Uulu staadionilt startida matkajate ja jalutajate esimene Uhla-Rotiküla elamusretk ja pärast 10,4 km läbimist saanuks pühapäevane rännak lõppeda Raeküla staadionil,” lausub Y’s Men International Soome-Balti piirkonna direktor Piia Karro-Selg.
[pullquote]siinkandis nimetati kõiki õisi roosideks[/pullquote]Kuigi viirusnakkuse ohus suurt rahvamatka ei toimu, jalutab siiski Pärnu Y-klubi tilluke seltskond taasiseseisvumispäevadel tuttavaks jookstud raja läbi. Väikese hulgaga liikudes pole raskusi valitsuse poolt kehtestatud 2+2 reeglist kinnipidamisega. Seltskonnaga liitub ka Uulust pärit Terje Pill, kes käib maha poole teekonnast ja jutustab kõndimise kõrvalt palju huvitavat.
Kellel pole olnud viimasel paaril aastal vajadust Uulu ja Pärnu vahele rajatud kergliiklusteel ületada Ura jõge, neile valmistab ootamatult keset metsa asuv uhke sild meeldiva üllatuse. Omaaegse Tahkuranna valla lipu värvides – siniste kaartega ja kollaste käsipuudega – kergliiklussild avati 2018. aasta 28. juuni õhtul. Pidulikul sündmusel toimunud lindi läbilõikamise järel ületasid esimestena silla jooksjad ja tervisekõndijad.
Pärast silla ületamist võib jätkata mööda asfaltbetoonkattega teed, aga põnevamat maastikku näeb teelt vasakule minnes. Kitsad, keerulised, tõusude ja langustega rajad. Teatud ohuga peab arvestama kitsal rajal liivase järsaku päris serval, mida kindlustavad suurte puude juurikad. Kõrgelt näeb kaugele merele ja pikalt lahte ulatuvale muulile.
Rannajärsakust allpool asus omaaegne kalapaatide jaoks rajatud pika puust pulvärgiga Uulu sadam, kus sildusid ka Uulu paruni rannasõidu laevukesed. Kahjuks Krimmi sõja ajal põletasid Pärnu lahes ristelnud Inglise sõjalaevad pulvärgi ühes laevade ja kalapaatidega. Hiljem ehitatud muulile olevat rajatud omanäoline rööbastee, mida mööda veeti vagonette. 1880. aastal külastas paruniperet ja Uulu muuli Vene riigi troonipärija, hilisem valitseja Aleksander III.
Muuli lähedal asub põneva sisuga mälestusmärk. Merekülas asuva müraka graniitkivi otsas on must tahvel, millele kirjutatud: „Ajalooline Roosiaia puhkepark on taastatud 29.09.2012 26 pere abiga”. Juhuslikult mööduv teeline võib küsida, et kuidas nii? „Selles roosiaia pargis on ju kahjuks väga vähe roose, et olla nimevääriline.”
Kuid Terje jutust saab teada, et siinkandis nimetati kõiki õisi roosideks. Sellest siis Roosiaia nimetus. „Näiteks meile tuntud saialille kutsuti siin leivaroosiks.” Roosiaias kasvanud suured sirelid hakkasid platsi enda valdusesse vallutama, mistõttu juuriti need pargi uuendamisel välja.
Kes käinud varematel aegadel Uulu laadaplatsil, mäletavad üht kivinukil asunud tuleaset. Kivi maeti maapõue 1905. aastal mõisnike võimu lõppedes. Varem olnud sellel valge marmorist rist, mis paistnud majakana merele. Uulu paruni paigaldatud mälestusmärk avati 1881. aastal tsaariperekonna ajaloolise külaskäigu tähistamiseks.
Tahkuranna valla ajaleht Oma Leht kirjutas 2012. aasta oktoobris, et 29. septembril lõigati muuli juures läbi lint avamaks roosiaia puhkepark koos külarahva toetustega taastatud ajaloolise mälestusmärgiga. „Lindi läbilõikamise au usaldati selle ettevõtmisega algusest peale otseselt seotud olnud Jüri Kõressaarele, Marju Pulstile ja Henn Saarele. Marju Pulst meenutas toona, et ühiselt vabatahtlike ja oma küla inimestega tehti 42 päeva jooksul 504 tunniga poolvõsastunud ja endise väljanägemise täiesti kaotanud roosiaiast koht, kuhu kena tulla.
2016. aasta jaanilaupäeva pärastlõunal avati roosiaias puidust mälestuspink, mis meenutab ärkamisajal peetud laulupühi. Need toimusid aastatel 1867, 1880, 1881 ja 1892.
Siinses Roosiaias mõisahärra Reinhold Stael von Holsteini eestvõttel 1867. aasta jaanikuul peetud Pärnu kihelkonna laulupidu oli Eestis esimene, umbes 1500 kuulaja ja 257 lauljaga.
2015. aastal taastati Reiu külast lahutatud osas kunagine Mereküla nimetus. Pärnumaa Kodukant on tunnustanud romantilisele rannateele jäävat Mereküla aasta küla aunimetusega.
Sealsamas roosiaia veerel voolab nimetu allikas, mida polegi allikate registrisse kantud. Võibolla teab keegi ka selle allika legendi jutustada?
Terje ütleb, et Mereküla kohta oleks palju rääkida. „Täna rääkisin vaid mõned hetked sellest. Põhjaliku ajaloo on kirja pannud Eevi Vallek oma mitmes Uulu raamatus – „Uulust mitme kandi pealt”, „Tahkurannast läbi ajaloo”. Ehk on need Sindi raamatukogus olemas, Uulus on kindlasti. Uhlapere Seltsist sai neid ka osta, kuid meie selts kahjuks enam ei tegutse. Eevi Valleki raamatutes peaksid olema õiged ajaloolised materjalid. Ajaloolist päristõde teavad vaid vähesed, sest kirja panid üksikud inimesed ja kas nende mälestusigi täiesti uskuda saab, sest mälul on omad trikid,” suhtub Terje ajaloolistesse faktidesse kriitilise meelega.
Märkamatult jõuame Lottemaani, mis seisab väravate avamise ootel. Varsti pärast seda jätame Terjega jumalaga, täname teda ja pöörame porisele metsateele. Pikemal teel tuleb suure maha langenud puu alt läbi pugeda või kaugema ringiga mööduda. Y’s Men Eesti piirkonna kuberner Mikko Selg eelistab Natura alal olla looduse suhtes väga aupaklik ja jätkab sügava kummardusega otseteed. Ta jääb parajasti sellises asendis pildile, nagu kannaks suurt puud seljas. Keegi kommenteerib hiljem näoraamatus nähtud fotot sõnadega: „Ega sa Vanapagan ei ole, kes puid juurtega maast välja sikutas.” Golfi väljakuteni jõudes teeme väikese peatuse, kus kinnitame keha ja märkamatult olemegi tagasi Pärnu linna piiril. Loeme Pärnu linnavalitsuse manitsevat silti, mis lubab liikuda kahemeetrise vahega kahekaupa või perekonniti. Jääb veel astuda veidi enam kui paar bussipeatuse vahet ja olemegi Raeküla Vanakooli keskuse juures, kus matka mõte Pärnu Y-klubi inimestele sisse süstiti.
Urmas Saard