Sindi ehetemeister Erika Kolnes avab täna Sindi muuseumis pärlitest ehistööde näituse „Klaaspärlimäng”, mis jääb avatuks 1. aprillini.

Erika on parajasti jõudnud kogu oma loomingu kolme klaasvitriini ära paigutada, kui mina muuseumi uksest sisse astun. Tunnen tublit põllukultuuride kasvatajat ammust aega, aga pärlitest suurt aimdust ei ole. Seepärast küsingi esiti pisut rumalalt kas ta kasvatab lisaks kapsale ja teistele köögiviljadele ka pärleid? „Ei,” naerab Erika laia naeru ja alustab voolava jutustusega – ilma sissejuhatuseta oma harrastuse tutvustamist kusagilt tegemiste keskpaigast.

Ta ütleb, et Pärnus eriti midagi saada ei ole. Kogu materjali, mis sätendab, tellib Hiinast. Sealt tellides tuleb poole odavam. Iga kaela riputatav asi nõuab sada kuni paarsada tükki värve. Ühte komplekti peavad sobituma nii kaelakee, kõrvarõngad kui käevõru. „Kahju, et alati ei tulegi nii ilus välja kui oma vaimu silmas oled natuke teist moodi näinud. Meeldimisega võib muidugi juhtuda ka nii, et see mis mulle ei meeldi, võib meeldida mõnele teisele. See on väga isiklik asi.” Erika meenutab ühte sõbrannat, kes kannab pruunikaid-oraanžikaid asju. Mõtles talle käevõru teha, aga tuli välja tema ilumeele arvates nõnda inetu, et ei jätnud sellest isegi näidist. „Oli kohe jube. Arutasin kõik lahti.”

Kuidas Erika ehete valmistamise mõttele sattus? Aastal 2012 lõppes Pärnu Vanal turul palgatöö ära. Aga pensionini oli veel üheksa kuud aega. „Oma kapsast müüsin ma turul ikka edasi, aga vorsti ja singi müük lõppes ära.” Sellel ajal tahtis Erika endale saada pitskindaid, nii nagu meie emadel oli. „Küsisin turul vanaprouade käest kas keegi teab, kas keegi oskab, kas keegi teeb. Ei, mitte midagi. Lõpuks tõi Koidula gümnaasiumi käsitööõpetaja Margit Toim mulle paberi peal õpetuse kuidas neid teha.” See oli tõlgitud lätlaste mingist koduperenaiste ajakirjast. Järgmisena hakkas ta niiti otsima. Lõpuks saigi Pärnust Rüütli tänava niidi-nööbi poest. Aga siis sattus ka Kaubamajaka pärli poodi, mida nüüd enam olemas ei ole. „Läksin mina siis sinna niiti otsima ja vaatan, et pooled seinad on täis pärleid. Ühel ja teisel pool. Mõtlesin, et kui müüakse, siis peab keegi nendega midagi tegema,” jätkab Erika oma loo jutustamist.

„Samal ajal käisin ma arvutikursustel, sest olin töötu. Siis ma toksisingi interneti otsingusse sisse sõnad ’clavas pärlid’. See oli minu esimene leid. Ja kus sealt siis hakati mulle pakkuma. Tänu pitskinnastele ja arvuti kursustele avastasin klaaspärlite tegemise kunsti.” Nüüd tunnistab ehetemeister, et varem on ta arvutit väga kartnud ega julgenud üldsegi seda katsuda. Alguses ei osanud ta midagi meeldegi panna. Kõik paksud vihikud said täis kirjutatud. Internett järjest pakkus ja tema muudkui otsis. „Nii ma kõik vajaliku leidsin.” Meistri sõnul tekib vahepeal lausa hasart, aga nüüd on juba niipalju targem, et igat asja sealt ei tahagi ja ei teekski. Osa asju on liiga lihtsad.

„Ega ma müügiks ei viitsigi teha,” räägib Erika. „Muidugi oleks hea, kui vahetevahel saaks müües pärli rahagi tagasi. Masstootmist ma ei tahaks. Peamine, mis mulle kõige rohkem rahuldust pakub, on see tegemise protsess ja rõõm kui ilus asi välja kukub.”

» seitsme aastaga tehtud looming, mis kinkimistest järele jäänud

Kogu seitsme aastaga tehtud looming, mis kinkimistest järele jäänud, on näitusel olemas. Ainult mõned poolikud asjad jäid koju.

„Alguses ei teadnud missugusest pärlist mida teha. Vaatan, et pärlil peab olema natuke suurust, natuke ka läikima, et silma torkaks. Siis on ilusam.”

Tunnen huvi, kelle kaelas Erika valmistatud keed kantakse? „Lähedased ja sõbrannad on saanud sünnipäevaks. Mina ise olen käinud palju oma asjadega. Mul on viis üleskasvatatud ja haritud poega, aga nii kõrgeid teeneid mul siiski riigi ees ei ole, et oleks kutsutud presidendi vastuvõtule,” jutustab Erika jätkuvalt heasüdamlikul naeruläikel sama säravalt nagu kõnelevad tema ehtedki.
„Ühe kee tegin Marvi Volmerile. Arvan, et tema kaelas on küll minu valmistatud kee käinud mõnel suuremal peol või vastuvõtul. Volmer tuleb täna näituse avamisele.”

Selgub, et kunsti õppinud ta ei ole, aga kaalude tähtkujus sündinud inimestel pidavat olema üldist kalduvust, eelduseid ja teatavat loomupärast andekust kunstiga tegelemiseks. „Joonistada ma ei oska. Ka värvivalikus on tulnud endal oma asjades pettuda,” on Erika ikka ja jälle enda suhtes tugeva kriitikameelega.

Pooled ehted on kusagilt maha viksitud, mitte küll päris samas värvilahenduses, natuke võibolla mugandatud või ka keerulisemaks tehtud. Netist on eeskujusid vaadatud ja nende eeskujul tehtud.

Kõigel on omad tehnikad, ingliskeelsete nimetustega. „Kui see tehnika on ikka celliinist spiraal, siis mina ei saa sellest celliinist spiraalist mitte kuidagi muudmoodi teha. Võin valida teised värvid, aga mina seda välja mõelnud ei ole,” ütleb Erika ja astub keskmisele vitriinile lähemale, et osutada ühele omapärasele tööle. „Ta on seest tühi. Jääb mulje nagu oleks köis, aga on ruumiline.” Teise töö juures seisatades selgitab, et tollele ehtele tehakse pärlitest väike võrk alla, peaaegu nagu kalavõrk. „Pärast olen rohelised kivikesed peale tipsinud.”

On olemas tume pärli niit, aga tema teeb kõige lihtsama kalamehe tamiiliga. Need on praktiliselt nähtamatud. Peab hästi hoolas olema.

Kõige töömahukamad on seemne pärlid. „Nendega jõudsin õhtu jooksul võibolla paar sentimeetrit edasi. Teed tund või kaks ja ega rohkem silm ei suudagi. Tüdined ära. Palgatööd tuleb kaheksa tundi teha, kas tahad või ei taha, aga selle näputöö saad igal hetkel käest kõrvale panna. Mõni läheb siiski hästi ruttu.

„Üldiselt kasutan tamiili, aga siin on heegeldatud kee. Ajan kõik pärlid heegelniidi peale ühte jorusse ritta ja siis asun heegeldama. Teen aasasid ja jämedama heegelnõelaga muudkui heegeldan. Selle nimetus on türgi spiraal. Ka seda ei ole mina välja mõelnud, aga olen niipalju juba õppinud, et võin ise hakata õpetama.”

Urmas Saard