Ain Keerup: see märk sümboliseerib meie ühtekuuluvust

Suur pildigalerii

Pika ajalooga Sindi gümnaasiumi kõigile õpilastele kingiti punase vahtra lehega rinnamärk ja Braianile tõi jõulutaat Vello mobiili, mida üleriigilisel etlemise võistlusel esikoha võitnud noorhärra väga igatses.

Punane vaher on Sindi gümnaasiumi sümbol, millest ka kooli märgi kujundus. Foto Urmas Saard
Punane vaher on Sindi gümnaasiumi sümbol, millest ka kooli märgi kujundus. Foto: Urmas Saard
Sindi gümnaasium kingib kõigile oma õpilastele kooli logoga märgi. Foto Urmas Saard
Sindi gümnaasium kingib kõigile oma õpilastele kooli logoga märgi. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Tori vallavalitsusel kui koolipidajal tuleb teha senisest paremini mõttetööd[/pullquote]Sindi gümnaasiumi hümni ei laulda igal kogunemisel. Täna oli selleks taas oluline põhjus. Suuremate üllatuste valmistamiseks hoiti häid kavatsusi viimase hetkeni saladuses. Vargsi hakkas saladusloor hajuma. Mikrofoni juurde astus õpetaja Lembit Roosimäe. Viie minuti kestel keskendus ta peamiselt seitsmega lõppevatel aastaarvudel ja rääkis oma mõtteid seonduvalt Sindi hariduseluga.

Mitmes asjas kinnitust

Aastal 1837 avas Sindi vabriku omanik J. C. Wöhrmann välismaalastest töötajate lastele elementaarkooli. Seepärast kaunistabki töösturi kipskuju koolimaja fuajeed. Paarkümmend aastat hiljem lahutati kool kolmeks õppeasutuseks: eesti, saksa ja vene kooliks. Seegi aeg kestis 20 aastat.

Aastatel 1887 kuni 1917 töötas Sindis Eesti esimene ministeeriumikool. Tollel perioodil õpetasid koolis päris mitmed kultuuritegelased: Karl Ramm, Ernst Peterson-Särgava ja paljud teised. Ministeeriumikoolis õppis seitse aastat Julius Friedrich Seljamaa, kelle ausammas asub koolimaja ees. Edasi jätkas kool paljude ümbekorraldustega.

Aastal 1958 lõpetas keskkooliks muudetud üldharitusliku õppeasutuse esimene lend kuraditosina lõpetajaga. „Sisuliselt võis juba siis rääkida Sindis gümnaasiumi õppest,” selgitas Roosimäe. Tollel perioodil õppis Sindis palju neid, kellest hiljem kujunesid hästi tuntud tegelased väga erinevatel elualadel: arstid, sportlased jne. Näiteks viiekordne maailmameister Karl Utsar. „Esimese lennu järel hakkas õpilaste arv kasvama ja tõusis kuni tuhande õpilaseni välja. Õppetöö toimus kahes vahetuses. Vene õppekeelega õppis 150 õpilast. Kaheksakümnenda alguseks oli kool maksimumsuuruses. Taasiseseisvumise ajal läksid paljud mujale õppima ja õpilaste hulk hakkas vähenema. Tänu asjaolude kokkulangevusele on nüüdseks hakanud õpilaste arvukus taas tõusma. Praegu märkame kasvutendentsi,” rääkis Roosimäe.

[pullquote]Et siin on tore õpikeskkond, näitab väljapoolt Sindit õppivate õpilaste rohkus.[/pullquote]„Me asume pühas paigas, sest seesama aula oli varem Lutheri usu kirik.” Raamatukogu ruumides asusid lasteaia rühmad. Praegune maja on 118 aastat vana. Kool on üldse asunud neljas asukohas. „Loodame, et meie kooli edulugu jätkub. Siin on väga palju tublisid õpilasi ja kollektiiv on ühtne. Meie kooli lastest räägitakse kui viisakatest õpilastest, kellel on heaks harjumuseks pidevalt tervitada. Selleks on andnud head eeskuju direktor, kes juba üle kümne aasta tervitab hommikuti kooli saabuvaid õpilasi. Et siin on tore õpikeskkond, näitab väljapoolt Sindit õppivate õpilaste rohkus. Eriti tullakse Sinti õppima Pärnust.”

Roosimäe sõnadele sai mitmes asjas kinnitust ka eelmisel päeval Tori vallavolikogu istungil esinenud Cumulus Consulting OÜ töötaja Mihkel Laane ettekandest. Sindi gümnaasiumis õpib 14 gümnasisti Pärnu linnast, mis näitab arvestatavat huvi väiksema kooli vastu. Veel ilmnes Cumulus Consulting OÜ uuringust, et Sindi gümnaasiumi maksimaalne potentsiaal võiks olla 120 kuni 150 valla gümnasisti. See tähendab mitmete arvajate arvates, et Tori vallavalitsusel kui koolipidajal tuleb teha senisest paremini mõttetööd selleks, et toetada omalt poolt kooli enda sisemisi pingutusi gümnaasiumiõppe hoidmisel jätkusuutlikuna.

Õpilaste vaimuvara salvest

Eesti keele õpetaja Raili Juss on läbi aastate kogunud rohkelt õpilaste vaimuvara eredamaid kirjapanekuid, mida nüüdki oli hea kuulata. Õpilane Vanessa Viikoja vahendas oma kooliõe Kristiina arvamust: „Sindi gümnaasium on üks mõnusalt väike, hubane ja armas kool. Kool nagu iga teinegi: õpilased, õpetajad, ainetunnid, klassid. Aga minu jaoks on see kodu. Kodu juba lihtsalt sellepärast, et pean igal aastal 175 päeva koolis veetma ja nii 12 aastat. Kuid ma olen veendunud, et mingis muus koolis ma end nii koduselt ei tunneks. Mulle meeldib siinne väike arv õpilasi, kõik tunnevad kõiki – vähemalt nägupidi.” Ja luuletus Vanessa endiselt kooliõelt. Liset Akkaja kirjutab luuletuses: „Sul punased tellised / ja kõrge su maja. / Nii edukalt selliselt / oled elanud oma aja.”

Ege-Rea Jantson on kirjutanud teravmõttelise essee „Armutu”. „„Miks oled sa nii armutu?” küsis poiss Ajale otsa vaadates. Aeg ei tee temast väljagi… Poiss seisab üksi vana vahtra all ja vaatab oma kooli punast telliskiviseina. Ta mõistab, mida Aeg mõtles, ning nüüd on ta otsustanud selle saavutada.”

Kannate seda kõikidel koolipäevadel

[pullquote]Ma väga soovin, et te panete selle märgi rinda, ja kannate seda kõikidel koolipäevadel[/pullquote]Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup lausus, et jõulud on kinkimise ja koosolemise aeg. Ta soovis, et võetaks südameasjaks olla jõulud koos oma pereliikmetega, kohtuda sugulaste ja sõpradega. Ei ole olemas südamlikumat kinki kui koosveedetud aeg. Ka kool kingib teile jõuludeks aega, aga mitte ainult. Lisaks kingime igale meie kooli õpilasele uue kooli märgi.”

Kui kahes vahetuses aulasse kogunenud õpilastele isiklikult ja tugeva käepigistusega rinnamärk kingiti, siis saadi aru, et tegelikult polegi Sindi gümnaasium nii väga väike. Õppealajuhataja Aavo Jakobsoo käes olevas nimekirjas oli 344 nime. Näpuga järge ajades hüüdis ta järjekorras nimesid. Laua taga lõikasid neiud pakendeid lahti. Sekretär Maris Volten ulatas märk märgi järel direktorile, kes aupakliku tähelepanelikkusega kingi üle andis. „See märk sümboliseerib meie ühtekuuluvust. Tuletab meile meelde, et ka meie oleme üks pere – koolipere,” rääkis direktor. „Ma väga soovin, et te panete selle märgi rinda, ja kannate seda kõikidel koolipäevadel.”

Elevust ja küsimusi tekitas jõulutaadi tulek, sest alles eelmisel päeval olid nooremate klasside õpilased punakuuelise mehega kohtunud. Nüüd astus ta saaliuksest sisse pärast seda kui Braian oli lõpetanud Koidula luuletuse „Sügis” lugemise – selle, mille esitamise eest talle üleriigilisel Koidulauliku konkursil esikoht anti. Jõulutaat Vello teadis, mida noorhärra mehetegu väärt on ja andis üle tema tublidusele vastava kingituse.

Urmas Saard