Jaak Uibu: välja jäeti arengukavast rahva tervise tähtsaim näitaja – sündimus

Rahva tervise näitajaid on sadu, aga tähtsaim neist on sündimus. Selline seisukoht on minul kujunenud kirjutades artikleid ja raamatuid rahva tervise valdkonnas.

Formaal-juriidiliselt ei tohiks kergekäeliselt  muuta Riigikogu sotsiaalkomisjoni 2000. a väljendatud aluspõhimõtet, mille järgi rahvatervis ja sündimus on lahutamatud. Foto Urmas Saard
Formaal-juriidiliselt ei tohiks kergekäeliselt muuta Riigikogu sotsiaalkomisjoni 2000. a väljendatud aluspõhimõtet, mille järgi rahvatervis ja sündimus on lahutamatud. Foto: Urmas Saard

Kui panin kokku võrguväljaannet „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“ (kolmas väljaanne 2001.a), siis selles ühendasin tervisenäitajad demograafilistega, sest rahvastiku plaanis kirjeldavad nad kõik ühte objekti. Nimetatud väljaanne ilmus Riigikogu sotsiaalkomisjoni heakskiidul, mis tähendab seda, et peaaegu kaks aastakümmet tagasi terve mõistus Riigikogus ei kahelnud sündimuse kuulumises rahva tervise mõistesse. Üksnes sündimuse kaudu tagatakse rahvastikuprotsesside pidevus ehk rahva püsimine ja seda loetakse rahva elujõu näitajaks.

Teaduslikus käsitluses tuleb meil lähtuda Maailma Terviseorganisatsiooni preambulas sõnastatud tervisedefinitsioonist – tervis on täieliku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund ja mitte ainult haiguste või puuete puudumine. See määratlus töötab nii üksikisiku kui kogu rahva puhul. Selle järgi tuleb rahva tervist hinnata mitte üksnes tervishoiunäitajate alusel, vaid tuleb kasutada ka demograafilisi ja sotsiaal-majanduslikke näitajaid.

Olen aastakümnete vältel kokku puutunud vastupidise seisukohaga – sündimus kuulub demograafia valdkonda ja sellega tegelevad poliitikud ja demograafid. Loomulikult on see nendegi ala, kuid lapsed sünnivad ikka tervishoiutöötaja käte vahele, tervishoiu töötajad jälgivad ja nõustavad /aitavad tervise valdkonnas ja tervishoiutöötajad saadavad inimest kogu elu vältel. Et see eluniit ei katkeks põlvkondade vahel, selleks ongi vaja kavandada teavet ja tegevust tervise valdkonnas ikka koos sündimusega, mitte jättes seda mõne muu kava kanda.

Viis aastat tagasi pöördusin meilide ja ka telefoni teel tervishoiutöötajatest kolleegide poole nende kaasamiseks rahvastikukriisi vastu. Siis rahvastikukriisi ei olnud veel Riigikogu poolt aktsepteeritud. See sündis alles Toompea Haridusseminari inspireeritud Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma tegevuses, mida juhtis autoriteetne Rein Ratas. Eesti Arstide Liidu ja paarikümne tervishoiuasutuse poole pöördumine tulemusi ei andnud ja kaasamõtlejaid peaaegu ei leidunud. Niivõrd olid kolleegid kas üle koormatud või alaharitud rahvastikukriisis. See meenus mulle, kui sirvisin suvel Riigikantselei avalikku dokumendiregistrit ja leidsin sealt lõpusirgel „Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030.“ Et kunagi oli rahva tervis minu vastutusala, siis tutvusin sellega. Panin kirja, mida see 50 lk arengukava ei sisalda ja saatsin usalduslikult sotsiaalminister Tanel Kiigele.

Kogemuse põhjal häiris see, et arengukava ei sisalda varasemate arengukavade analüüsi – mis läks paremini ja mispärast. Ja kui ei õnnestunud, siis ikka mispärast. Kuigi kirjutatakse rahvastikust ja meil on tunnistatud rahvastikukriisi olemasolu, ei leia arengukavast ei rahvastikukriisi, ei sündimust, ei aborte jne. Kuskil kaaskirjas on küll öeldud, et kava realiseerimisel paraneb demograafiline olukord ja see on kõik. Ei ole öeldud, mispärast see nii peaks juhtuma. Küll on lubatud integreerida teiste arengukavadega, aga see on vaid deklaratiivne. Oli veel paar märkust, aga ka olemasolevaist jätkus, et soovitada sotsiaalministeeriumile arengukava täiendada.

Ministeeriumi rahvatervise osakonnast sain vastuse, et arengukava koostamisel on lähtutud arengukavade koostamise nõuetest ja arengukava vahehindamine teostati põhjalikult 2017. aastal mõttekojas Praxis. Võib uskuda küll, et hindamine toimus põhjalikult, sest valminud dokumendis on üle 120 lk, graafikuid ja tabeleid kui palju. Analüüsi fookuses olid 10 valdkonda – vaimne tervis, vähk, südame- ja veresoonkonnahaigused, diabeet jt. Projektijuhiks oli Laura Aaben, osales kokku kuus inimest, neist kolmel on publikatsioonid ETIS`es, kolmel mitte. Ekspertidena kasutati üle saja inimese. Uuringu tellis Praxiselt Riigikantselei koostöös Sotsiaalministeeriumiga. Selle teostamine rahastati ühtekuuluvusfondide 2014-2020 rakenduskava prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetmest 12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“. Ometi komponeeriti mõttekoja Praxise hindamisaruandesse fataalne viga – välja jäeti arengukavast rahva tervise tähtsaim näitaja – sündimus.

Veel kirjutati sotsiaalministeeriumi vastuskirjas: „Rahvastiku tervise arengukava on tervise valdkonna arengukava, mille fookuses on Eesti elanike tervis. Tervise valdkonna eesmärgiks ei ole iibe tõstmine või sisse- ja väljarände küsimustega tegelemine. Seetõttu ei ole ka sündimust ja aborte, sisse-ja väljarännet jms statistikat dokumenti lisatud“. Otse lapseliku otsekohesusega on öeldud, et tervise valdkonna eesmärgiks ei ole iibe tõstmine. O sancta simplicitas! Eesti on rahvastikukriisis ja aset leiab depopulatsioon, Riigikogus töötab mitmendat aastat rahvastikukriisi probleemkomisjon, sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakond jagab Toompea Haridusseminari hiljutisi seisukohti rahvastikutaastes, aga rahvatervise osakond keeldub Praxise nõuandel oma vastutusel olevas Rahvastiku tervise arengukavas seda kõike tunnistamast ja tahab edasi lasta vanade mugavuskaanonite järgi.

[pullquote]üheksakümnendatel sobis sündimus isegi Eesti Panga aastaaruannetesse, aga täna mitte rahvaterviseametnike laualegi.[/pullquote]Loomulikult langeb vastutus logiseva arengukava eest veel Praxise vahehindajatele (üks vahehindajatest kuulub praegu Riigikogu sotsiaalkomisjoni koosseisu), rakendatud ekspertidele ja Riigikantseleile kui vahehindajate rahastajatele EL fondidest. Kas tõesti nende paarisaja inimese puhul ei tekkinud kellelgi kahtlust, et vaja on ka sündimust käsitleda! Iseasi on, kui palju ja mis osas. Sündimust tuleb vaadelda rahvastiku tervise arengukavas kui riiklikus dokumendis lootusega, et kunagi jõuab kontseptuaalne käsitlus ka ametnikuni ja rahvani. Meenub, et üheksakümnendatel sobis sündimus isegi Eesti Panga aastaaruannetesse, aga täna mitte rahvaterviseametnike laualegi. Ometi loodan, et kui jälle pöördun oma kolleegide poole ettepanekuga kaasa mõelda rahvastikukriisist ülesaamiseks, siis keeldumisi ma enam ei kuule.

Kui Sotsiaalministeerium ja Riigikantselei leidsid, et kõnesolnud arengukavas ei pea sündimust käsitlema, siis pöördusin märgukirjaga Riigikogu Rahvastikukriisi probleemkomisjoni poole olla arbiitriks eksistentsiaalse tähtsusega küsimuse lahendamisel. Minu kiri oli kahe tunni pärast korrektselt kantud Riigikogu dokumendiregistrisse. Minu lootus on komisjoni esimehel Jaak Valgel ja tema komisjoni liikmetel. Igatahes kunagine sotsiaalminister ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Vilosius andis äsja mulle oma toetuse: „rahva tervise alla kuulub endastmõistetavalt ka sündimus“.

Lõpuks võtan kokku, miks sündimust ei või rahvastiku tervise arengukavast välja jätta:

1.Rahva tervis ilma sündimuseta pole jätkusuutlik. Üksnes sündimuse kaudu luuakse katkematu side põlvkondade vahel. Kui seda ei tunneta kodanikud ega tervishoiuspetsialistid ja kui seda neile riiklikes dokumentides meelde ei tuletata, pole meid enam kauaks.

2. Rahvastiku tervise arengukava on algatatud sotsiaalministeeriumi poolt ja kuulub täitmisele eeskätt (kuigi mitte ainult) sotsiaalministeeriumi süsteemis. Jättes sündimuse arengukavast välja vähendame tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate osalust sündimuse regulatsioonis. See tähendab tuhandete sotsiaalministeeriumi valitsusala töötajate kasutamata jätmist sündimuse suurendamisel. Seda potentsiaali pole ju näiteks rahvastikuministril. Niigi on arstid teadaolevalt oma erialas kinni ja ei nõustu kergelt midagi juurde võtma, nagu tõendas minu viie aasta tagune pöördumine tervishoiuasutuste poole. Juba ammu kaotame sadu inimelusid seepärast, et seadus nõuab vaid aborditaotlejate meditsiinilist nõustamist, mitte aga sotsiaal-psühholoogilist nõuannet.

3. Kui ehk rahvastiku tervise arengukava koostajad pidasid silmas seda, et domineerivad üksikisiku õigused ja rahvastikuareng on loomulik protsess, millesse ei maksa vahele segada, siis tõstan esile Eesti unikaalsuse maailmakultuuris, mida ei tohi lasta võhikluses vaikselt taastetasandist madalama sündimusega kaotsi minna.

4. Võib olla Valitsusel või rahvastikuministril kavas mingi strateegiline dokument rahvastikutaaste alal, mille tegemisest ma pole informeeritud. Siiski ei välista see sündimuse käsitlemist kõnesolevas rahva tervise arengukavas, et inspireerida sotsiaalministeeriumi haldusala personali enam kaasa tegutsema iibe tõstmises.

5. Formaal-juriidiliselt ei tohiks kergekäeliselt muuta Riigikogu sotsiaalkomisjoni 2000. a väljendatud aluspõhimõtet (heakskiit väljaandele „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel), mille järgi rahvatervis ja sündimus on lahutamatud.

Jaak Uibu, D.Sc. Eesti peasanitaararst/tervishoiuministri asetäitja 1989-1991

Samal teemal:

MINOLTA DIGITAL CAMERA

 

 

 

Sündimus kui kõige avalikum eraasi ehk haridusseminari seisukohad

Jaak Uibu Foto erakogu

 

 

 

Ettepanek omavalitsuste volikogude rahvastikutaaste komisjonide moodustamisest