Kuuendal juunil käisid TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli lõpetanud ja jätkajad suvisel õppepäeval Mahtra Talurahvamuuseumis, kus tutvustatakse peamiselt 19. sajandi maarahva elu ning vastuhakku baltisaksa mõisnikele.
[pullquote]Kümne minuti pikkune film valmis Tallinnfilmis 1958. aastal Mahtra sõja 100. aastapäevaks.[/pullquote]Giidina jagas museaalide kohta selgitusi Mahtra muuseumi teadur Rait Talvoja, kellel oli huvi kuulda ka väärikate õppurite teadmisi esemete nimetuste ja kohanimede kohta vastavalt sellele, millisest ajaloolisest kihelkonnast keegi pärit on. Rääkida, kuulata, küsida, vastata, vestelda ja vaadata oli palju.
Alustati pastlapaari juurest. Paljude suurepäraste teadmistega väärikad eksisid pastla valmistamiseks kasutatava materjali nimetamisega. Selgus, et pastlaid tehti omal ajal loomanahast. Mõtlikuks tegid käerauad, mis on muuseumi väljapanekute seas ainukesed säilinud originaalesemed Mahtra sõja päevilt. Need leiti 1958. aastal mõisa kahe tiigi mudast puhastamise käigus.
Muuseumi uudistamine lõppes dokumentaalfilmi “Tõe ja vabaduse nimel” vaatamisega. Kümne minuti pikkune film valmis Tallinnfilmis 1958. aastal Mahtra sõja 100. aastapäevaks. Filmi stsenarist on Elem Treier.
Samuti külastati muuseumile kuuluvat Atla-Eeru kõrtsi, mis on Eestis ainsana ehedal kujul säilinud talupojakõrts. Kõrtsi välisseinal olev tahvel teatab, et 1958. aasta 2. juunil saatsid talupojad Atla-Eeru kõrtsi juurest välja ratsa-käskjalgu naabervaldadesse sõjakutset viima. Pärast Mahtra sõda toodi sinna haavatuid. Atla-Eeru kõrtsi ehituse või valmimise aastaks on märgitud 1840.
Muuseumist vähem kui viie kilomeetri kaugusel asub 1933. aastal püstitatud ausammas Mahtra sõjas osalenute mälestuseks. Sõjavälja lähedal toimus 1859. aastal mässuliste talupoegade karistamine. Mahtra sõjas käinud meestele ant ihunuhtlust, mida mõõdeti 60 kepihoobist kuni läbi kadalipu ajamiseni. Suurimaks karistuseks määrati kahele mehele 1000 kepihoopi. Karistuse täideviimise järel olnud põld verest punane ja seda paika hakati kutsuma Verepõlluks.
Urmas Saard
