Pärnumaa Ülekohtuselt Represseeritute Ühendus Memento korraldas juuniküüditamise 78. aastapäeva mälestuskogunemise Pärnu Leinapargis, kus mälestati lahkunuid ja meenutati punaterrori õudusi.
[pullquote]Teisipäeval toimus esimene koosolek linnavalitsuses, kus määrati tegavuspõhimõtted ja suunad kogu Leinapargi uuendamiseks[/pullquote]Leinakivi juures seisid auvalves Kaitseliidu Pärnumaa maleva relvastatud rahukaitsjad. Pärnumaa Gaidide maleva noorte hoida olid Eesti lipu seltsile kuuluvad lipud, mille külge kinnitatud musti leinalinte liigutasid kerged tuuleiilid. Täpselt keskpäeval kõlas helikandjalt Eesti hümn. „Neid, keda viidi pikale teekonnale ei kuhugi, kes selle koleduse pidid läbi tegema, on täna meiega veel väga vähe, sest vaid pooled jõudsid elusana kodumaale tagasi ja neistki on nüüdseks juba enamus lahkunud. Aga hea, et on inimesi, kes mäletavad, kes tulevad sellel päeval siia, et mälestada meie lähedasi, tuttavaid, naabreid, kaasmaalasi,” lausus sissejuhatuseks Memento Pärnumaa ühenduse juht Isabell Maripuu ja palus rahva leinaseisakule.
Pärnu praost Tõnu Taremaa luges Piiblit ning jagas vaimulikke mõtteid.
Järgnevalt kõneles Maripuu peamiselt ajalooliste faktide keeles, sest Leinapargis oli ka noori. Otsusega “Sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta“ määrati 1941. aastal Balti riikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast väljasaatmisele 85716 inimest, lisaks juulis täiendavalt 30 000. „14. juuni esimestel tundidel klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Ukse taga seisid julgeolekumehed relvastatud sõduritega. Mitte milleski süüdi olevad pered aeti üles ning tehti teatavaks, et nad saadetakse Eestist välja. Ei aidanud vanemate ahastus ega laste nutt. Kõik aeti autodele ning viidi raudteejaamadesse, kus ootasid loomavagunid.” Beria kooskõlastuse ja kinnitusega “Meetmete plaanis” (11.-14.06.1941) nähti ette Balti riikide hulgas kõige väiksema rahvaarvuga Eestile kõige suurem arreteeritavate perekonnapeade ja väljasaadetavate perekonnaliikmete koguarv: Eesti 14 471, Läti 12620 ja Leedu 8050. Kui 1949 aasta küüditatutest suri iga kümnes, siis 1941. aastal iga teine inimene ei tulnud enam kunagi tagasi kodumaale ning pidi jääma võõramaa mulda. Haiguste ja nälja tagajärjel algasid väikelaste surmad juba teel ebainimlikes tingimustes loomavagunites. Massiliseks muutusid näljasurmad 1942. aasta talvest kuni suve lõpuni välja. „Enamus meestest hukati, nende hulgas ka meie linnapea Oskar Kask – või surid juba esimesel aastal laagris, nende hulgas ka minu vanaisa Alfred Joonet,” kõneles Maripuu.
Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 17.juuni aruandes kurdeti, et Eestist küüditatute plaan jäi täitmata, kuid see lubati kompenseerida teise küüdituslainega juulis. Ei jõutud, sest algas sõda. Sellegipoolest ei jäänud midagi tegemata, küüditamised ja mõrvad jätkusid nii sõja ajal kui pärast sõda.
Faktide loetelu järel asetasid mälestuskivi ette pärjad või lillekimbu ning süütasid küünla Pärnu linnavolikogu esimees Andres Metsoja, linnapea Romek Kosenkranius, sõjameeste mälestuskiriku taastaja Jüri Kask, EKRE liige Heldur Paulson, Reformi erakonna liikmed Marika Valter ja Jüri Lebedev, Memento esindaja Kirsti Portnov.
Maripuu rääkis mõne sõnaga ka uuest kavandatavast mälestusmärgist: „Teisipäeval toimus esimene koosolek linnavalitsuses, kus määrati tegavuspõhimõtted ja suunad kogu Leinapargi uuendamiseks. Asi lubati joonde ajada 2021. aastaks – ehk jõuame ära oodata. Suur tänu tänastele linnavalitsejatele, et lubadustest on edasi mindud ja asi tõsiselt käsile võetud.”
Vaba mikrofoni kasutasid Jaan Roosnurm ja Jüri Vlassov. Kolm laulu laulis Vana-Pärnu kultuuriseltsi ansambel Hõbene Taimi Laituse juhatusel: „Mul on unistus“, „Ma tahaksin kodus olla“ ja „Jää vabaks Eesti meri“.
Vahetult pärast Leinapargi kogunemist sõitis 14 Pärnu Memento liiget presidendi roosiaeda vastuvõtule ja käidi seejärel Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaalis küünlaid panemas.
Urmas Saard
