Sinimustvalge lipu 135. sünnipäeva tähistaval Sindi gümnaasiumi kontserdil Sindi seltsimajas.
[pullquote]Halbade näidete asemel lubage esitada ainult ühe näite, millega luua vastukaal eestikeelsetest sõnadest loobumisele.[/pullquote]Head pidupäevalised, täna tähistame kahe tähtsa sündmuse ümmargust tähtpäeva. Üks neist on ümmargusem kui teine, aga vähem oluline pole kumbki. Ilmselt paremini teame, et sinimustvalgel lipul on 135. sünnipäev ja seda on juba piisavalt palju pühitsetud ning pühitsetakse veelgi.
Palju vähem – kui mitte üldsegi – oleme eneste jaoks teadvustanud, et täna täpselt 100 aastat tagasi vastuvõetud eelpõhiseaduslikus aktis „Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord“ kõneldi esmakordselt eesti keelest kui riigikeelest.
Nii Eesti lipp kui eesti riigikeel on mõlemad võrdväärselt võimsad sümbolid ilma milleta olnuks Eesti tükkmaad vaesemas seisundis. Võib arvata, et meie sinimustvalge lipp on hetkel hästi kaitstud. Kõik kolm värvi püsivad endiselt oma kohal ja pole kuulnud, et väga jõuliselt oleks soovitud neist loobuda või mõnda värvi asendada muu värviga. Aja jooksul on küll katseid tehtud, aga õnneks siiski edutult.
Tükkis teine lugu on eesti keelega. Eestis on hulk inimesi kinnitamas, et eesti keele seisund pole kunagi olnud nii hea kui praegu. Tõepoolest: eesti keel pole õiguslikult mitte kunagi varem olnud nii hästi kaitstud. Eesti keel on riigikeel ja Euroopa Liidu ametlik keel. Aga see on ainult tõsiasja üks külgedest. Tõsi on ka see, et me oleme asunud loobuma järjekindla visadusega eesti keelest. Tsiteerides Trivimi Vellistet võib olukorda võrrelda 1918. a kevadtalvega, kui keiserlikud Saksa väed olid just jõudnud Tallinna ning arvati, et sakslased jäävad siia jälle inimpõlvedeks. „Lagedale ilmusid kadakad – eestlased, kes arvasid, et nad tahavad elus edasi jõuda. Ja viimane asi, mida nad kasutada soovisid, oli eesti keel.” Ajalugu läks siiski teist rada. Kadakaeestlased pidid õige pea oma eesti keele uuesti välja kraamima.
“vilje
Täiesti põhjendamatult käib praegu vilgas tegevus eesti keele sõnade asendamiseks võõrsõnadega. Enamikel juhtudel puudub selleks vähimgi vajadus. Ei esita praegu ühtegi näidet, et taas mitte võimendada nende sõnade kasutust. Aga nende arvukus on loendamatult suur.
Halbade näidete asemel lubage esitada ainult ühe näite, millega luua vastukaal eestikeelsetest sõnadest loobumisele. Tuletame meelde Wiedemanni keeleauhinna omaniku Ain Kaalepi (kellel on muide just täna sünnipäev) leiutatud kahte sõna: ’teave’ ja ’vilje’. Puudub vastus küsimusele, miks omal ajal läks sõna ’teave’ käibele, aga vilje ei läinud. Velliste selgitab oma äsja ilmunud raamatus „Eesti muinsuskaitse 100 aastat”, et ’vilje’ ei ole muud kui ladina kultura. „See on sama loogikaga ja sama õnnestunud sõna nagu ’teave’. Nüüd ma kasutangi oma raamatus mitmel korral sõna vilje ja vaatan, kas sellest on midagi kasu või ei ole,” lausus Velliste raamatu esmaesitlusel Solarise Apollos.
Mis on see takistus, et me ei võiks tänasel tähtpäeval kaaluda ühe ladinakeelse sõna asendamist päris oma sõnaga? Võibolla saaksime edaspidi ilma ladina keele abita kõnelda lipuvilje ja eesti keelevilje edendamisest, seejuures kulturat kasutamata?
Urmas Saard
Samal teemal:
Ülle Madise: reetmine on eesti keele äraandmine
