Trivimi Velliste teeb lühikokkuvõte tänasest arutelust Viimsi mõisas, kus ettekandjatele ja kuulajatele esitati küsimus: „Kas eesti keelega saab Eesti elus hakkama?
[pullquote]Täna räägib Iirimaal nende põlist emakeelt ainult üks inimene sajast[/pullquote]Eesti avalik ruum on kiiresti muutumas aina ingliskeelsemaks. Eriti torkab see silma linnapildis, äride, aga ka isikute nimedes, avaliku elu tegelaste keelepruugis ja – mis eriti oluline – kooliõpilaste sõnavaras. Professor Rein Taagepera on juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et enamik eestlasi ei märkagi, mis nende emakeelega toimub. Ka iirlased ei pööranud omal ajal piisavat tähelepanu inglise keele pealetungile. Kui nad sellest ükskord aru said, oli lootusetult hilja. Täna räägib Iirimaal nende põlist emakeelt ainult üks inimene sajast, olgugi et iiri keel on riigikeel ja Euroopa Liidu ametlik keel.
Kindral Johan Laidoneri Selts korraldas 9. jõulukuu päeval Viimsi mõisas arutelu teemal „Kas eesti keelega saab elus hakkama?“. Sissejuhatavate ettekannetega esinesid Eesti Keele Instituudi juhataja Tõnu Tender ja Eesti Keeleinspektsiooni ülem Ilmar Tomusk. Mõttevahetus oli pühendatud lähenevale riigi suurjuubelile.
[pullquote]Erakordselt sügav oli Noor-Eestiga kaasnenud kultuurimurrang.[/pullquote]Tõnu Tender rõhutas mis tahes keele tähtsust ja tähendust tõlgendades ajaloolise vaatepunkti määravust. Kas 13. sajandil toimus ristisõda või vabadussõda? Kas Lembitu kuulus meie või nende hulka? Ta juhtis tähelepanu luterliku reformatsiooni olulisusele emakeelte esiletõusus üle kogu Euroopa. Erakordselt sügav oli Noor-Eestiga kaasnenud kultuurimurrang.
Keeleteadlane osutas sellelegi, kui sügav oli perekonnanimede eestistamise mõju meie ühiskonnale kolmekümnendatel aastatel. Ta meenutas, et sõjaeelses Eestis valdas inglise keelt vaid kolm protsenti rahvast, samal ajal kui saksa keelt osati laialdaselt. Tugev oli toetus prantsuse keelele, kuigi seda ei osatud.
Otsides vastust küsimusele, kas eesti keelega saab elus (Eestis) hakkama, peatus kõneleja akadeemilisel keelekasutusel. Aina enam väitekirju kirjutatakse inglise keeles. Siin on olukord muutunud sarnaseks Nõukogude ajaga – selle erinevusega, et siis tuli kirjutada vene keeles. Tõnu Tender toonitas: kas-küsimusele saab vastata jaatavalt või eitavalt. Kas eesti keelega saab siis hakkama? Ja lisas: vastamiseks on veel kolmaski võimalus – võib-olla.
[pullquote]Vähe sellest, kohalikud volikogud ei arutle alati riigikeeles.[/pullquote]Eesti keele ülemvalvur Ilmar Tomusk lähtus meie keele olukorda kirjeldades põhiseaduse sätetest, põhiseaduse mõttest. Eesti keele seisundit mõjutavad – peale riigikeele sätte – mitmed muudki kodaniku põhiõigused, nagu õigus tervisele, haridusele, avalikule teabele. Need õigused peavad kogu riigis olema kättesaadavad eesti keeles. Aga näiteks Ida-Virumaal ja mujalgi ei pääse alati riigikeelt valdava arsti juurde, ei saa alati head eestikeelset haridust ja sildid pangakontoriski pole eesti keeles nähtaval. Vähe sellest, kohalikud volikogud ei arutle alati riigikeeles.
Arutleti selle üle, missuguse kergusega on loobutud näiteks tegusõnadest „arutama“ või „väitlema“ ning on selle asemel asutud „debateerima“. Sellelaadseid näiteid toodi palju. Leiti, et keelepsühholoogid peaksid uurima, mis põhjusel hüljatakse – alateadlikult, tahtmatult – omasõnu ja asendatakse need tarbetute võõrsõnadega. Mis hoiakuga on tegemist?
Jutuks tuli ka Brexiti mõju. Kui Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, peaks suurenema Saksamaa osakaal. Kas sellel on mõju ka saksa keele edaspidisele kasutusele kogu Euroopas? Kas Eestis võiks käsitada saksa keelt kui vastumürki inglise keelele? Kas ei peaks saksa keelt senisest palju rohkem õpetama ja õppima?
Trivimi Velliste
