Kõlab nagu koolilapse kirjandi pealkiri, aga miks mitte? Üks Tartu matkaseltskond, kellega seltsib alati kaaslasi ka Tallinnast ja seekord ka Kuressaarest, Türilt ja Vigalast, võttis nõuks Kõinastu laiu külastuse. Nende käes lehvis embleem Saare maakonna ajaloolise valge-rohelise lipu kujutisega, millel laevuke ja iga-aastast matka loendav järjenumber 33.
[pullquote]Kõinastu küla on kui üks väljasurnud inimtühi oaas rohelises kõrbes.[/pullquote]Arv on liiga suur, et seda uskuda, aga ometi see nii on. Alustati 1987. aastal ja pidama ei saa. Eesmärk on kodu- ja lähivälismaa tundmaõppimine. Esimesed 14 aastat pühendasime end Eesti ajaloolistele maakondadele, lisaks veel Tallinnale ja Lahemaa rahvuspargile. Enne masu jõudsime teha kokku neli retke Lätti, Leetu ja Soome. Siis algas väikesaarte saaga ja seekord oli käsil viieteistkümnes meretagune maalapp.
Ilmateade kinnitas põllumeestele, et enne reedet, 10. maid ärge vihma oodake. Just selle päeva hommikul haaras tosin rändurit seljakoti ja võeti kurss Saaremaa poole. Koiduaegseid askeldusi saatis meile Vilsandi saarelt tuttava Jaan Tätte meeldiv lauluhääl. Olime ka ise sel teemal mõlgutanud ja oma matkale muhulast Ivo Linnat kutsunud. See aga ei õnnestunud, sest just sel päeval pidi laulumees Sillamäel esinema ja kindlasti ka kohalikke rahustama Kevadtormi paugutamiste pärast. Olime mures, kas Ivo oma häälele varem euroopalike väärtuste kaitsmisel liiga ei teinud, küllap mitte.
Liinibuss viis meid Virtsus parvlaevale „Tõll“, kuigi oleksime meelsamini läinud „Piretile“, sest olime tema peenramaal Ruhnus käinud. Ka „Tõll“polnud paha, sest selle kapten on juhuslikult paari meie Muhu juurtega matkaja naabrimees. Liival korjas valla bussijuht Jaan meid oma sõidukisse ja pani meid Koguva Vanatoal maha.
“kui tehti filmi „Mehed ei nuta“
Üllatus-üllatus, meid ootas õnnepalee mõõtu pidulik söögisaal 13 rändurile kaetud lauaga nagu vene muinasjutus. Veel selgus, et ühel meie uustulnukast matkasellil oli sünnipäev ja sellele andis tooni alkoholi asemel roheline ingverijook, mis on 99 häda ja haiguse vastu! Kõhud täis, ronisime laudalakka meenutanud ja lastele kindlasti müramist võimaldavat puhaste lõhnavate heintega kaetud kärusse. Erinevalt Abruka, Kihnu, Osmussaare või Prangli veoautost, olid vajalikud hobujõud peidetud traktori mootorisse. Tasa sõuad, kaugele jõuad.
Varsti olime Säärenukal, mida ka Sääreotsaks kutsutakse. Sealt otse merre mööda paarikilomeetrilist leetseljakut! Seal see tõotatud maa oligi, Kõinastu ehk võõras keeles Drotzenholm. Huvitav see, kuidas muistne halduslik tava on kandunud orduaegse Saaremaa Maasilinna valdusena tänasesse päeva. Laid Koguva külje all pole Muhu, vaid sõsarsaare oma. Teinegi huvitav seik selle kohta, kuidas 1944. aasta sõjasügisel ühed vabastajad tulid laiuelanikke teistest vabastajatest vabastama ja põletasid kõik taluhooned maha! Saksa riik maksis selle eest reparatsioonina kahjud ära, aga need rändasid Moskva seltsimeeste kaukasse. Need tuleb sealt Kõinastu rahvale kätte saada. Selleks vaja toetada erakonda, kes õiget asja ajab.
[pullquote]Külakiik seisis kurvalt, linnud laulsid, aga kohalikke kuulajaid polnud[/pullquote]Kõinastu küla on kui üks väljasurnud inimtühi oaas rohelises kõrbes. Matkajuhtide Eda ja Erki teatel oli siin 1834. aastal viie taluga küla oma 73 elaniku ja koolitarega. Nüüd vaid kurb mälestus sellest. Selgituste saatel otsisime taluhooneid ja nende asemeid, mis kuidagi seotud meile tuttava Kivihalli perekonnanimega. Neid me leidsime ja rohkem kui ühe. Külakiik seisis kurvalt, linnud laulsid, aga kohalikke kuulajaid polnud. Küll aga vabadusvõitlejast linnuteadlane Mart Niklus, keda lummas see kodumaa kaunis paik! Kui rändur sealses salumetsas eksima kipub, siis on toeks Läänenaeil ehk Orissaare teletorn. Tore, et külas rüüstamise jälgi polnud ja rõõm seegi, et me ühegi suvitaja rahu ei rikkunud. Küll oli siin askeldamist, kui tehti filmi „Mehed ei nuta“. Klibuline mererand on meile teisteltki saartelt tuttav. Ainus, mida igatseb laid, on tormide eest kaitstud lauter või koguni sadam. Kui meil on kannatust paar sajandit oodata, siis hiiglaslike jäämägede alt vabanenud maapind jätkuvalt tõuseb ja kingib laiuelanikele kuiva tee suuremale maale.
Matk lõppes Koguval Muhu muuseumi direktori Meelis Mereääre jutul. Uue hooaja ühelt näituselt saime teada, et Eesti moekaim rahvariide kollane seelik on vaid sajandilise ja lausa sõjandusliku taustaga. Purustamiseks mõeldud aine võib tarkade naiste kätes südameid vallutavaks värviallikaks muutuda. Võõrustajad ja külastajad vahetasid kingitusi. Nagu alati, ilmajaam ei eksinud. Muhust lahkumisel tuli sagar vihma. Igal juhul suur tänu kõigile, kes aitasid kaasa meie matka õnnestumisele!
Mis edasi? Soov oli järgmisel aastal minna Pihkva järve Kolpino saarele. Seal kehtib aga laane seadus, kellel jõud, sellel õigus. Maapuuduses ägav idanaaber on selle koos enamusega Petserimaast endale krahmanud ja sinna ei saa samme seada. Küll aga naabruses Salusaarele, kui matkajail jõudu ja tahtmist.
Aldo Kals
Samal teemal:
