Grete Hartwich ja Kaisa Hartwich on teismelised õed, kes avasid Sindi linnaraamatukogus oma esimese isikunäituse.
[pullquote]Grete ja Kaisa väikevend kinnitanud siis, et kõik need pildid on tema õdede tehtud ja ta on ise näinud nende tegemisi kõrvalt.[/pullquote]Kolmapäeval leidsid kõik kodust väljatoodud tööd sobiva asukoha raamatukogu laenutussaali neljal seinal, kokku 43 maali või joonistust. Ühelt neiult on 16 ja teiselt mõnevõrra rohkem. Tegelikult on mõlemad sõtsed hoopis rohkem pilte loonud, aga kingitud või tellimustöödena valminud looming on juba ammu uued omanikud leidnud.
Ühisnäituse avamine toimus neljapäeval, 21. märtsil pärast seda kui linnaraamatukogu direktor Ene Michelis printis autorite enda käega kirjutatud lühitutvustuse valgele paberile ja selle hoolikalt seinale kinnitas. Piduliku sündmuse avasõnad ütles samuti Michelis, kes kiitis noori talente ja meenutas, et nende näituse korraldamise mõte sündis juba tervelt aasta ja üks kuu tagasi. Toona tõi oma loomingu linnaraamatukokku Sindi gümnaasiumi õpilane Egon Gentalen ja juba siis andis kunstiõpetaja Maia Agar märku, et lisaks ühele noorele kunstnikule oleks samast koolist veel välja pakkuda kaks kunstilembelist õpilast.
„Paraku lendab aeg kiiresti ja Grete õpib nüüd Pärnumaa Kutsehariduskeskuses, aga see ei takistanud koos tema noorema õega ikkagi näitust avada. Egoni näitus toimus EV 100 projekti raames „Noor, loo, too – kunst raamatukokku!“. Käesolev väljapanek on eelmise näituse mõtteline jätk,” selgitas Michelis.
Enne näituse ametlikku avamist käis õpetaja Naima Soosaar oma neljanda klassi õpilastega raamatukogus. Grete ja Kaisa väikevend kinnitanud siis, et kõik need pildid on tema õdede tehtud ja ta on ise näinud nende tegemisi kõrvalt.
Agar vahendas kunstiteadlase sõnu. Ulf Linke on öelnud, et joonistamine on nägemise kunst. „Ja käsi harjub nähtavat üles märkima pika harjutamise tulemusel.” Agar väljendas heameelt, et see nii ülivajalik nägemine on neil mõlemal algusest peale olemas: „Oskate märgata, oskate näha, oskate ka oma kätt juurde panna. Igal kunstnikul on oma käekiri. Aga teie pilte vaadates läksin mõnega ka alt, alles lähemal vaatlusel tundsin ära käekirjade erinevuse. Tundub nagu oleks Grete maalimises üks samm kaugemal. Grete kinkis kuuendas kiisu maali. Kaisa on hea käsi joonistamises.”
Kümme aastat tagasi osales Kaisa rahvusvahelisel laste joonistuste võistlusel „Maavärvid 2009”. Enam kui 3300 töö hulgast leidis ära märkimist ligemale 120 tööd, mille hulgas pälvis Sindi lasteaias joonistanud Kaisa nelja-aastaste mudilaste astmes 2. koha. „Edgar Valteri 80. sünniaasta tähistamisele pühendatud laste joonistusvõistlusel hinnati Sindi linnaraamatukogus Kaisa töö teise koha vääriliseks,” mäletas lastekirjanduse osakonna vanemraamatukoguhoidja Rita Raudsepp.
“Pildi sisu ei pruugi olla see, mis on pildil
„Joonistan ja maalin ajaviiteks. Teen seda harva, sest pole inspiratsiooni,” lausus Kaisa enda kohta tagasihoidlikke sõnu. „Mulle meeldib maalida ja joonistada pilte, mille keskpunktiks on midagi lihtsat ning mille mõtet saab tõlgendada tuhandel erineval viisil, igaüks näeb erinevalt. Pildi sisu ei pruugi olla see, mis on pildil, vaid tunne, mis selles olukorras olla võis,” sõnastas Kaisa oma loomingusse minekut väga täpsel ja arusaadaval kombel.
Gretet tuntakse raamatukogus suure lugejana. Näiteks 2011. a kuulus Grete nende laste hulka, kes ise või nende vanemate abiga laenutasid aasta kestel vähemalt poolsada lasteraamatut.
Grete ise ütles enda tutvustuseks, et on 18-aastane maalaps väikesest külast Tori vallas. Kokaks õppimise kõrvalt töötab ta mängujuhina CCCP Põgenemistubades. Talle meeldivad loomad ja väikesed lapsed, loodus ja looduses liikumine, filmide vaatamine. „Tohutult palju armastan laisklemist,” kuulutas Grete ilma häbenemata. Uskuda või mitte? Tema kelmikas muie lubas pigem laginal kaasa naerda. „Üldiselt eelistan rahulikke tegevusi, aga mõnikord keeran täiega ära ja teen päris pööraseid asju. Näiteks soojemate ilmade tulekuga tahan minna rulatama. Osalen Pärnu päästekomandos noorte päästeringis.” Kunstikülalised kuulsid sedagi, et lisaks erinevates tehnikates joonistamisele ja maalimisele kirjutab ta harva sahtlipõhja luuletusigi. Külaliste palvel ja Grete lahkel loal luges Kaisa ühe tema luuletuse ladusa ilmekusega ette. Eks Kaisa head sõnaesitust selgita huvi kooli näiteringis käimise vastu.
Lumepuru langeb,
langeb akendele.
Langeb hauakivile.
Langeb nagu sõdur,
kes elu andis meie eest.
Et oleks tulevikku.
Oma lapselastele.
Langeb lumepuru,
Langeb pea nüüd kätele
Ja surub kinni silmad,
et kaitsta ennast nähtu eest.
Langeb vardast lipp,
poole masti peale nüüd.
Et kajaks langenute,
lahingväljal kostund hüüd.
Lumepuru langeb,
langeb akendele.
Langeb hauakivele.
Pärast luulet, maalimist, joonistamist oli tore teada, et viieteistkümnesele Kaisale on meelt mööda muusika, magamine, kohvi joomine, lugemine. „Laupäeva hommikutel meeldib ka sisse magamine teadmisega, et mul pole kuhugi kiiret.”
Aga üle kõige on kunstihingega õekestele olulised pere ja lähedased.
Urmas Saard
