Tänavu küünlakuul seitsmekümneseks saanud Pärnumaa mees Toivo Põldur on 55 aastat harrastanud sangpommi tõstmist, vändanud amatöörfilme, kogub vana filmi- ja videotehnikat, laulab laulukoorides ja on viibinud viivukese aega siinsest elust väljapoolgi. Tema sitkes kehas püsib terve eluvaim.
[pullquote]Nõukogude aja lõppedes oli kombeks kõike hävitada[/pullquote]Mitmekülgsete huvidega härrasmees elab Paikuse alevi korruselamute piirkonnas asuva tavalise maja kolmandal korrusel ja tema vähese jutuvoolavuse ning tagasihoidlikkuse tõttu ei pruugi enamik osavalla rahvast võibolla eriti teadagi vahva inimese tegemistest. Külauudiste infoveski tähelepanu teravdas juhuslikult märgatud viide, et Raeküla seltsi liige toob Raeküla Vanakooli keskusesse mõneks päevaks vaadata valiku vanemat filmi- ja videotehnikat. Tegu polnud välja reklaamitud näitusega laiemale huviliste ringile vaid mõeldud eelkõige lähedastele, sõpradele, tuttavatele, kes tulid juubilariga ühise pika laua taha istuma ja meeleolukat õhtut veetma.
Spordimees Toivo
Kuid saali akende alla paigutatud laudade rivi polnud üksnes tehnika väljapanekute kasutuses. Poole laudade pinnast võtsid enda alla erinevate sportlike saavutustega võidetud auhinnad. Ainuüksi paelaga rinda riputatavaid medaleid luges Elmut Köösel kokku 170. Lisaks karikad ja diplomid. Ega Toivo polegi nende üldarvu kunagi kokku lugenud ja jääb isegi suurusjärgu nimetamisel vastuse võlgu.
„Olin 15-aastane, kui esimest korda sangpommi proovisin. Kaansoo kolhoos – asus Vändra ja Suure-Jaani vahel – muretses oma rahvale sangpommid. Olin juba varem rasket tööd teinud ja lihased tugevaks muutnud. Võtsin 32-kilogrammise sangpommi ja tõstsin seda peakohale 16 korda ühtejärge,” meenutas Toivo, kelle ainus spordiala pole siiski olnud üksnes sangpomm. Peale kaheksandat klassi läks ta Vigalasse kutsekooli. „Meeldis kergejõustik. Sõitsin jalgratast, käisin Tartus rahvaste spartakiaadil, kus olin ikka keskmiste hulgas, aga Vigala koolis sõitsin teiseks. Vene sõjaväes tulin kangiharjutustes esikohale.” Armeeteenistusest vabanemise järel alguses sportimiseks head võimalused puudusid. „Töötasin kolhoosis autojuhina, traktoristina, kombainerina. Aga siis läksin Vändra EPT-sse, kus oli jõusaal. Proovisin jälle kangiharjutusi. Vene ajal oli ju VTK au sees. Lühend oli nimetusele “Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks”, vene keeles siis „Готов к труду и обороне СССР (ГТО),” muigas Toivo. „Pidime täitma VTK normi suusatamises, kätekõverduses ja sportpüssi laskmises.” Talle tuli meelde soveti ajast üks valimispäev, kui miskipärast tollel päeval sportpüssist kuulidega ei lubatud lasta ja anti õhkpüss kätte (muigas taas). Need alad mulle istusid ja olin Vändras keskeltläbi kolmas.”
[pullquote]vaatasime, et midagi on kahtlast[/pullquote]27-aastaselt tehti noormehele seljaoperatsioon, aga see ei tähendanud spordist loobumist. „Kaheksakümnendatel hakati ka Nõukogude Liidus lubama karateed, mis varem oli rangelt keelatud. Villu Vaargas oli Pärnus treener, aga siis keelati uuesti ära. Jätkasime salaja. MEK-i saalis toimusid trennid. Treening-gruppe oli mitmeid, aga meiega oli üks jurist, kes teadis ette, millal haaranguid korraldati.” Toivo jutustas üht korda, kui mehed ootasid MEK-i lukustatud ukse taga ja imestasid, miks Villu ei tule. Oli oodatud võibolla veerand tundi, kui miilitsa villis sõitis kohale ja jäi passima. „Me ei teadnud, mis toimub. Nägime ühe miilitsa autost väljumist. Läks ust proovima. Kuna uks oli lukus, läksid minema. Ootasime pool tundi ja vaatasime, et midagi on kahtlast. Läksime siis laiali. Hiljem kuulsime, et jurist oli Villut hoiatanud.” Karatee trennis käidi kaheksakümnendate lõpul ka Pärnu Ülejõe majavalitsuse majas, kus harjutamiste ajaks kaeti aknad tapeediga kinni, et poleks väljapoole näha, mida sees tehti. „Trennist lahkudes väljusime majast ühe või paari kaupa, mitte trobikonnas. Nii ei äratanud me tähelepanu.” Väga palju karateega ei tegeletud, sest esinemise võimalused puudusid ja tüdimus tuli peale.
“jäigi seisma
„1982. aasta sügisel tulin Paikusele elama. Aktiivne sangpommi tõstmine kestis alates aastast 1985 (arvatavalt) kuni 2014. aasta lõpuni, umbes 30 aastat.” 2014. a 30. jaanuaril sai Toivo südame stimulaatori. „Arst ütles, et mul on hästi treenitud sportlase süda. Aga rütmihäired olid mul juba ammu. Paugutati rütmi panemist vist juba 15 aastat tagasi. Ei aidanud. Praegu on nii, et käin doktor Puusepa juures iga kahe aasta tagant. Ega see aparaat seal naha all mind ei häiri ja igapäevaselt ei tule üldse meeldegi.”
Toivo ütles, et enne aparaadi panekut mõõdeti tal öiseks keskmiseks löökide arvuks 31 korda minutis. Seda on liiga vähe ja võib päris seisma jääda. „Kuskil kümme aastat tagasi, kui ma olin alles 60 saamas, jäigi seisma. Nii, et olen teises ilmas ära käinud. Mäletan, et hea oli olla ja nagu pilt liikus silme ees. Ühel hetkel jäi pilt seisma. Tahtsin, et see kestaks edasi. Siis tundsin peas pitsitust ja silmad läksid korraga lahti. Nägin arste enda ümber. Mõtlesin, mis nüüd on?” See lühiajaline ära olek toimus õnneks haiglas, kus abi oli kohe käepärast võtta. Toivo sõnul oli meditsiinitehnika juba tema juurde kasutusvalmidusse seatud, aga seda polnud tarvis, sest ta oli ise uuesti tagasi tulnud.
Kohe pärast operatsiooni hakkas Toivo tasapisi taas trenni tegema, et valmistuda sama aasta mai lõpus toimuvaks sangpommi EM-iks. Pärnumaa võistlejad teenisid Peterburis sangpommitõstmise Euroopa lahtistel meistrivõistlustel kuus pjedestaalikohta. Edukaim oli Toivo, kes tuli kuni 69-aastaste 85 kilo kehakaalus hõbedale nii kahevõistluses kui pikas tsüklis. „Venelane oli tugevam ja võitis ära. Midagi ei olnud teha. Aga siis ma näitasin talle oma stimulaatorit. Ehmatas päris ära, küsis: „Ты что?”.”
Detsembris osales ta Hamburgis peetud MM-il. „Seal tulin pikas tsüklis oma kategooriaga maailmameistriks, kahevõistluses jäin teiseks. Siis võitsin veel Eesti meistrivõistlustel üle 60-aastaste kategoorias teisi oma ealisi. Seejärel otsustasin aasta lõppedes võistlustelt taanduda.” Aga täiesti kõrvale pole ta sangpommi siiani jätnud. Ka vestluse ajal songlööris ta sangpommiga sellisel kergusel nagu oleks käes tavaline pall, mida saab ka selja taga loopida ühest käest teise ilma vähemagi vaevata, muidugi näiliselt. Toivo on viiekordne maailmameister ja viiekordne Euroopa meister oma vanuse- ja kaalukategoorias.
Lauluga edasi
Viimased aastad on toonud Toivo suhu lauluhelid. Üks sünnipäevalistest oli Arvo Soovik, kes kutsus rammumehe 2015. a kevadel Raeküla Vanakooli keskuse vokaal-instrumentaalansambli Rannavareste hulka. „Ega ma varem ei laulnud ega tegelenud üldsegi muusikaga. Heili Laanela, keda nüüd enam ei ole, kutsus mind klaveri juurde ja tegi hääle harjutusi. Jaanipäeval laulsime juba duetina kahte laulu.”
[pullquote]Kahtlesin, et pole nii tugev ja kas saan hakkama, aga ikkagi läksin[/pullquote]„Käisime laulmas Tallinna Sakala kultuurikeskuses toimunud „Eakate Festivalil 60+”. Helle Kullamaa juhatab Eesti Sõjameeste Pärnu Ühenduse meeskoori. Tagasiteel istus bussis minu kõrvale ja kutsus nende juurde bassi laulma. Kahtlesin, et pole nii tugev ja kas saan hakkama, aga ikkagi läksin.”
Segakoor Maarjahein märkas Toivo lauluoskust paar aastat tagasi Kaubamajakas, kui ta esines tollel korral Pärnu eakate festivalil sõjameeste kooriga. „Ise pole ma kuhugile teadnud minna. Kõikjale on kutsutud ja olen olnud järeleandlik, nii läksin naiste meelituste peale ka Maarjaheina laulma.” Ka Maarjaheinal oli hiljuti juubel, sai 30.
„Kolmandat või neljandat hooaega laulan veel Lüdigi meestega, aga seal pole kerge. Mehed julgustasid ja soovitasid esimesel aastal rohkem kuulata ja väga vaikselt kaasa laulda, hiljem siis järjest julgemalt ja valjemalt. Saan ikka hakkama, kuigi muusika on raskem.”
Filmiasjandus
Fotograafia huvitas Toivot juba koolipõlves, aga uus suurem huvi tekkis 1982. aastal Vändrast Paikusele asudes. Toivo mäletab, kuidas Arno Sults ja Arved Pihlap asusid kaheksakümnendatel filmiklubi looma. Näitusel võis samuti näha 1987. a 4. juuni Pärnu Kommunistis avaldatud väikest ülevaadet Tallinna Kinomajas toimunud Eesti NSV 22. amatöörfilmide lõppvoorust. „Pärast 15-aastast vaheaega jõudsid taas vabariiklikule ülevaatusele ka Pärnu amatöörid – EPT meister-diagnostik Toivo Põldur 8-millimeetrise dokumentaalfilmiga „Pärnu suvi 86” ja linakombinaadi elektrik Rudolf Kolk 16-millimeetrise värvilise dokumentaalfilmiga „Slaalomitants”,” teatas leht. Mõlema filmi autorid olid stuudio Pärnufilm debütandid. „See on ühtlasi tunnustuseks ka stuudio organiseerijale ja juhile Arved Pihlakule,” kirjutas Rein Aru.
Rein Vihmand oli Pärnu noorte tehnikute maja direktor. Oli vaja meest, kes hakkaks noori juhendama. „Võtsin Vihmandi pakkumise vastu. Tehnikute majal olid olemas profide 35-ed projektorid, aga vaja oli 16 ja 8 mm projektoreid, kaameraid ja muud filmitehnikat, mis sobisid õpilastele rohkem. Muretsesime vajaliku tehnika juurde, aga varsti polnud sellega enam midagi teha, kuna välismaalt tuli video,” rääkis Toivo. Nüüd hoiab Toivo vana filmitehnikat oma valduses, millest väike osa oli ka Raeküla Vanakooli keskuses vaadata.
Huvitav on võrrelda viimase paari-kolmekümne aasta arengut filminduses. „Mul on meeles, et EPT ostis 1988 aastal valuuta poest VHS kaamera, mille hind oli 15 000 rubla. See oli Volga hind. Sellega võis kolm tundi filmikaadreid jäädvustada.” Kuid sünnipäeva õhtul näitas ta vanemat vene kaamerat 3енит. Красногорск-3 kaameral kasutati 16 mm filmilinti, mida on kettal 30 m. Sellest jätkus ühtejutti filmimist nii umbes viis minutit ja siis tuli uus ketas peale panna. Aga kolmandat näidet võrdluseks tuues hoidis Toivo näppude vahel tillukest mälukaarti. „Ostsin hiljuti Sony kaamera mälukaardi, mille maht on 64 GB. Sellega saab filmida 10 tundi ja 50 minutit,” selgitas filminduse huviline võrdlevate näidetega ajas toimunud muutuseid.
„Sain enda kätte Paikuse EPT 10 minutil pikkuse filmi ja teise Visu plastiksuuskade tootmisest. Varem Tallinnfilmis töötanud Jaak Elling on avanud Tõstamaa mõisa keldris kinotehnika muuseumi. Palusin tal EPT ja Visu filmid digitaliseerida ja originaalid saata Tallinnasse filmimuuseumisse. Praegu saab toivo neid filme DVD pealt näidata.
„Nõukogude aja lõppedes oli kombeks kõike hävitada. Pärnus Ringi tänaval asus koolidele mõeldud õppefilmide laenutus. Läksin Pärnu haridusosakonda rääkima, et nende valduses olevaid filme ei saadetaks prügimäele. Mind vaadati nagu punast, kellega ei tahetud rääkida. Selline mulje mulle jäi. Mina neid ametnikke ei tundnud. Ega nendel filmidel eriti väärtust polnudki, aga see oli ajalugu,” ütles Toivo. Päris kaduma siiski kõik ei läinud. „Vihmand sõitis GAZ 51-ga prügimäele ja tõi pool autokoormat minema visatud filme tagasi. Vihmand tõi need minu kätte, andsin filmid Ellingule edasi. Ei taha ju ajalugu ära visata,” jutustas Toivo.
Vahetult enne selle loo avaldamist teatas Raeküla Vanakooli keskuse juhataja Piia Karro-Selg kavatsusest avada Toivo filminduse näitus üheks päevaks 24.märtsil ehk Raeküla hariduselu 106. aastapäeva tähistamisel.
Urmas Saard
