Need on eestlaste uskumatuna näivad jutustused teel vabasse maailma.
[pullquote]Intervjueerisime ligemale 150 inimese lugusid Göteborgist Torontoni ja Austraaliast Ameerikani[/pullquote]Läinud aasta viimasel päeval kinkisid Tiit Lääne ja Enn Hallik president Kersti Kaljulaidile sarja “Meritsi maailma läinud eestlaste lood” kõik pooltosin raamatut. Kolmapäeval, 13. veebruaril rääkis Hallik üksinda pea poolteist tundi jutti TÜ Pärnu kolledži suurde auditooriumisse kogunenud kuulajatele nende samade raamatute saamislugudest, kaante vahele talletatud eestlastest. „See on kahe mehe kingitus Eestile, mille me andsime üle riigipeale. Ega seda lihtne teha olnudki,” alustas Hallik, kelle sõnul pole Eesti riik kingituse tarvis sentigi kulutusi teinud. „See kõik oli meie endi ettevõtmine, mida abistasid ka väliseestlased. Tallinna Sadam oli suursponsor.”
Kuidas kõik algas? Spordiajakirjanikena on Lääne ja Hallik käinud tosin korda olümpiamängudel. Sealhulgas ka Vancouveris 2010. aastal.
„Meil oli seal kolmaski ajakirjanik, kes küll ajakirjanik polnud. Ta oli põgenik, kellest oli kuuendas raamatus lugu, kui ma ei eksi. Tema nimi on Juta Kõvamees-Kitching. Ta on keeleteadlane. Väga tore inimene. Meid kutsuti Vancouveri lähedal asuvasse Kempi tallu. Kemp oli Pärnu Raeküla linnaosas elanud mees, kelle kunagine kodutalu asub minust sajakonna meetri kaugusel.” Neid paluti Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisele. „Eks me seal kuulsimegi siis eestlaste Eestist lahkumise lugusid. Meil oli meeles juba kümme aastat varem Sydney olümpia ajal sealsete eestlaste majas käimine ja lugude kuulmine,” jutustas Hallik sissejuhatusena spordiajakirjanike kohtumistest väliseestlastega.
Teel Vancouverist koju mõtlesidki mehed sellele, et kirjutada riigi sajandaks juubeliks need raamatud, mis nüüdseks on jõudnud lugejateni. Meeste nägemuseks oli kirjutada eestlaste neljakümnendate aastate traagikast, vägevast elujõust ja väljapool kodumaad jalgadele tõusmisest mälestuste raamatud. „Intervjueerisime ligemale 150 inimese lugusid Göteborgist Torontoni ja Austraaliast Ameerikani. Kuuele raamatule võiks veel kümmekond juurde kirjutada.”
[pullquote]helistas Rootsist Vaho Eier ja teatas Läänele ootamatu uudise[/pullquote]Esimene raamat “Kõnnin või merre” trükiti aastal 2012. Raamatu ilmumise järel helistas Rootsist Vaho Eier ja teatas Läänele ootamatu uudise, et tema ongi kaanefoto poiss, kellel kulus 12 päeva Rootsi randa jõudmiseks. Sellest sündis teise raamatu esimene lugu.
Halliku selja taga vahetusid kaadrid erinevatest paikadest ja erinevate saatustega inimestest. Kiiresti vahelduvatelt fotodelt meenusid talle kohe uued ja uued nimed ja nende juurde kuuluvad lõpmatud lood, mille ümberjutustamise asemel on soovitav muretseda vähemalt üks kuuest raamatust. Usun, et ühe läbi lugemine kannustab ka ülejäänud viie lugemisele.
Hallik jutustas ilmse uhkustundega oma küla mehest Jaku Kembist. Ta rääkis, kuidas Raeküla kalurist sai edukas ehitusettevõtja. Kembi ajas Vancouveris püsti 23-korruselise maja, mis oli tol ajal linna esimene kõrghoone. Tegelikult tahtnuks Kembi jätkata kalurina, aga kohalikud ei andnud võõrastele selleks võimalust ja tal tuli otsida täiesti uusi väljakutseid.
Urmas Saard
