Agape keskuses näeb Eesti Piibliseltsi poolt koostatud rändnäitust „Hõimurahvaste aeg”, mis jääb esialgse kava kohaselt Pärnusse vähemalt ülestõusmispühadeni.
[pullquote]Vastuseks kuulsin, et nii on lihtsam ja nii ollakse harjutud[/pullquote]Laupäeval, 9. veebruaril, pärnakatele avatud väljapanek tutvustab rikkaliku fotode valikuga Venemaa Euroopa osas ja Siberis elavate soome-ugri rahvaste igapäevaelu, kristlikku kultuuri ning nende vaimulikku kirjandust läbi aegade. Näitusel näeb udmurdi-, vepsa-, komi-, mokša-, mari-, karjalakeelset Uut Testamenti. Samuti tutvustatakse pea kõigis soome-ugri keeltes ilmunud usulist kirjandust.
Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson ütles Agape keskuses näitust avades, et eesmärgiks pole olnud mitte kõrgekvaliteediliste piltidega fotonäituse eksponeerimine. „Tegemist on fotokroonikaga sellest, mida me oleme oma hõimurahvaste juures näinud, mida avastanud ja mida me tahame jagada. Kõik nad on üks osa meie endi identiteedist,” selgitas Bärenson.
Eestlased on tegelenud hõimurahvaste keeltega juba alates 19. sajandist. Tartus toimus esimene rahvusvaheline misjoni konverents 1993. aastal. Uue hooga alustati 2006. aastal taas koostööd hõimurahvastega. „Näitus aitab mõista, mis meil hõimurahvastega ühist on. Praegused olud pole idapiiri taga enam sellised, mis paarkümmend aastat tagasi. Peame mõtlema tulevikule, mis edasi saab.”
Igal pildil on oma lugu. „Siin on valik hõimurahvastega sarnaseid sõnu, aga ega me ikkagi väga palju üksteisest aru ei saa. Kaardilt näeb, kus meie sugulasrahvad asuvad ja kui suur on nende rahva arv.” Bärensoni kogemused ütlevad, et emakeele kasutamise statistilised andmed on üks asi, aga tegelik olukord võib olla hoopis midagi muud. „Kui ma aastal 2013 sõitsin rongiga Moskvast Iževskisse, Udmurdi pealinna, kohtusin kupees udmurdi daamiga, kes oli leidnud tööd Moskvas.” Teel Iževskisse helistas Bärensoni reisikaaslane emale ja rääkis temaga vene keeles. „Küsisin, kuidas siis nii, et udmurt räägib emaga igapäevastest asjadest vene keeles? Vastuseks kuulsin, et nii on lihtsam ja nii ollakse harjutud.” Bärensoni näide peegeldab ilmekalt meie hõimurahvaste olukorda. Probleem on ühesugune komidel, maridel, mordvalastel ja teistel. Suure keele seas on lihtne ära kaotada vajadus oma emakeeles rääkimiseks.
“Venemaa rahvaste poliitika tulemus
„Aga see pole mitte üksnes põhjus vaid ka suure Venemaa rahvaste poliitika tulemus. Nõukogude Liit ei ole onud mitte ainult rahvaste vangla, vaid ka surnuaed. Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal lõpetasid oma olemasolu umbes 140 kuni 150 rahvust. See on kõnekas fakt ja me võime olla tänulikud, et saame veel oma emakeeles rääkida,” lausus Bärenson.
Näituse avamise järel jätkati seminariga Agape talvekiriku ruumides, kus esinesid loengutega keeleteadlane Mart Rannut ja Bärenson. Suurepäraselt läbimõeldud ettekanded väärinuks palju arvukamat kuulajaskonda. Mõlemad loengud olid lihtsalt arusadavad ja ei eeldanud kuulajalt akadeemilist ettevalmistust.
Rannut rääkis teemal „Soome-ugri maailm ja kristlus”. Jättes pikema ülevaate kirjutamise mõneks järgmiseks korraks, piirdun siinkohal üksnes väheste viidetega, mis Rannuti ettekandest rohkem huvi pakkus. Teadlase kinnitusel hakkavad arheoloogilised, geneetilised ja lingvistilised andmed kattuma. Läänemeresoome hõimud, sealhulgas põhjaeestlased, hakkasid mitme lainena Eesti alale saabuma pärast kliimakatastroofi, mis kestis aastatel 1159 kuni 1173. Ühtne Eesti puudus ja elanike arv võis olla umbes 2000-3000 inimest. Pärnu alad kuni Koonga ja Mihklini olid liivikeelsed. Lõunaeestlaste sisseränne võis olla ilmselt seotud idaslaavlaste ekspansiooni eest põgenemisega põhja poole VIII – X sajandil.
Soome-ugri ja teiste Uurali keeli rääkivate rahvaste geneetiline analüüs näitab, et neid seob keele kõrval ka ühine hiljutine päritolu. Eestlased on ülejäänud soomeugrilaste seas küllaltki erandlikud, kuna nn Uurali komponenti on meis vaid ligi viis protsenti. Tallinna ja tartu vaheliseks keelepiiriks on Pedja vesistu Põhja-Tartumaal. Pärnu aladel ja ilmselt kogu Viljandi-Keava-Tartu kaubateel valitses liivi keel.
Bärenson vahendas projekti „Hõimurahvaste aeg“ koordinaatori Küllike Evartovi ettekannet, mille sisuks oli koostöö hõimurahvastega. Bärensoni enda ettekanne käsitles Piibli väljaandeid soome-ugri keeltes kuni XX sajandi alguseni.
Urmas Saard
