Tuhandeid eestlasi pages nii enne kui pärast teist maailmasõda Eestit vallutanud sõjardite ja võõrvõimu omavoli eest varju otsides kodumaa metsadesse. Kardeti Siberisse küüditamist ja hoiduti kõrvale vene ning saksa okupatsiooniarmeesse mobiliseerimisest. Loodeti välisriikide abil Eesti Vabariigi peatset vabanemist venelaste võimuhaardest.
[pullquote]Meelis Mõttus on ideedega mees.[/pullquote]Paar nädalat tagasi peatus TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli suurem õpperühm Võrumaal Vastse-Roosa külas asuvas Metsavenna talus, kus huvilisi võõrustas metsavenna poeg Meelis Mõttus. Talu asub Vaidva jõe ääres. Sealsamas vähem kui paari kilomeetri kaugusel Läti piirist, Mõniste-Ape vahelise tee serval on avatud Metsavenna pood. Kauplusehoonega nurgeti külgnevalt on ehitatud kerge konstruktsiooniga katusealune, kuhu suure bussitäie jagu inimesi lahedalt istuma mahtus.
Meelis keeras lae all olevad soojust ja valgust andvad lambid põlema, et istujatel oleks õdusam tunne. Tegelikult polnud ju liigset jahedust ja ei täheldatud ka vähest päevavalgust. Meie ees seisis leebe olekuga mees, kelle naeratavas näos ei jäänud silmad päris kuivaks ja aegajalt pühkis jutustaja suurema pisara enne üle põse voolama pääsemist minema. Meelis alustas juttu metsavendadest ja selgitas, kes olid metsavennad, kes äraandjad ja kes tõeliste metsavendade rüüsse peitunud vääritud kaabakad.
Tema seljataga võis näha seinale kinnitatud stendidel ristidega tähistatud nimesid, mille juures lühikesed tutvustavad tekstid.
Meelise isa Harri-Viktor Mõttuse nime juures on foto temast endast ja koolimajast. Mees varjas ennast aastatel 1944 kuni 1954. Põgenes nii vene kui saksa sõjaväest. Alguses varjas ennast koos Krabi kandi metsavendadega Krabi ja Sadrametsa laantes. Hiljem üksikuna esialgu Lüütsepa koolimaja põranda all, pärastpoole Vastse-Roosa koolimaja köögi põranda all. Aastal 1954 teatas ta oma väljatulekust, kuid siiski korraldati haarang ja mees vangistati. Ülekuulamisel viibis umbes kuus kuud ja seejärel vabastati.
Meelis ütles, et isa ei rääkinud talle ega vendadele metsavennaelust mitte eriti palju. Aga enam kui kolmkümmend aastat tagasi koolipoisina isaga metsas küttepuid tehes avaldas ta ühe saladuse. „Isa peitis enne metsast väljumist oma püstolkuulipilduja koolimaja pööningule põranda alla, korstnajala kõrvale. Hoidsin seda suurt saladust kaua vaid enese teada.” Aastal 1993, riigi 75. juubeliks avas Meelis kodukülas isa mälestuseks tänaseni tegutseva Metsavenna poe. Eesti Vabariigi 80. aastapäeval korraldas Meelis päikese tõusu ajal poe juures lippude õnnistamise. Samal sündmusel julges Meelis relva peidikust välja tuua. Kasutuskõlbmatuks muudetult kinkis ta relva Mõniste muuseumile.
[pullquote]kahe seina vahele Meelis enda peitiski[/pullquote]Poe juurest suunduti Punkrimäele, aga enne maa-alusesse onni jõudmist peitis Meelis enda ära ja lubas leidjale meeldejääva kingituse teha. Taibukaks leidjaks osutus Kärt Saard, kes kõrvalhoone pööningule ronides avastas otsaseinas topeltlaudise. Just sinna kitsikusse, kahe seina vahele Meelis enda peitiski.
Aastal 1999 rajatud Metsavenna talu külastab aastas keskmiselt 10 000 huvilist. Lisaks Eestile nimetas Meelis lähemaid külalisi lõunanaabreid ja kõige kaugemaid Austraaliast ning Indiast. Kaugete ja lähedaste vahele mahuvad Venemaa, Soome, Rootsi, Saksamaa, Inglismaa, Portugal, Itaalia, Kreeka, ka Egiptus, Kanada, Ameerika Ühendriigid jne.
Mäenõlva sisse kaevatud ja okaspuupalkidega vooderdatud punkrisse pääseb maa sees olevast avausest mööda redelit ronides. Teine sissepääs on nõlva küljel olev salakäik. Sees on tilluke laud ja magamisnarid. Hundielu elanud meeste mälestuseks süütas Meelis küünlad ja asetas lauale kolme liitri suuruse pudeli, mida täitis kodustes oludes valmistatud 64 kraadine hundijalavesi. Kõik võisid seda proovida, et paremini mõista, mille abil mehed kunagi tervist ja eluvaimu säilitasid.
[pullquote]Max palus Meelist kingitud säästudega Eestile midagi kasutoovat teha[/pullquote]Omaette peatükk oli Meelise jutustustes Austraalias elanud onu Maxist ja tema pärandusest. Tema isa vend Max lahkus Eestist 1944. aastal, aga pool sajandit hiljem igatses ratastooli aheldatud mees surra kodumaal. Meelis tõi Maxi Eestisse, kus põdura tervisega vanur juba mõne nädala möödudes surigi. Max palus Meelist kingitud säästudega Eestile midagi kasutoovat teha. Praegu annab Meelis tööd 35 inimesele Mõnistes, Sarus, Vastse-Roosas ja Tiitsal. Eduka ettevõtjana on Meelis OÜ Lõunapiim suuromanik, kellele kuulub lisaks 250 lehmale ja lautadele ka saekaater Mõnistes. Peamiseks toodanguks suurkontsernile Saint-Gobain valmistatavad klaasikastid. Edasiste plaanidena kavatseb Meelis rajada Vaidva jöel asuvale saarele punkermuuseumi, kuhu tema kujutlustes võiks pääseda salapära ja ohu adumise eesmärgil üksnes päikeseloojangust päikesetõusuni. Punkermuuseumi museaalid olevat enamalt jaolt juba olemaski.
Külastus lõpetati söögitares, kus Meelis kostitas veel lisaks puskarile rahvast ka palju muu maitsva ja hõrgutavaga. Pärast söömist võttis ta kitarri saatel üles vanad metsavenna laulud, mida ühiselt lauldi ja viimaks ka tantsiti.
https://youtu.be/H0ceEp0gZMY
Erakond Isamaa, varajasem Isamaa ja Res Publica Liit, omistas 2010. aastal Meelis ja Marianne Mõttuse Metsavenna talule Isamaalise talu tiitli. „Metsavenna talus saab igaüks tunda ja kogeda, kuidas Nõukogude okupatsiooni ajal metsavennad elasid. Perekond Mõttus tutvustab oma talus pere ajalugu, milles on äärmist tõsidust kui uhkust,” selgitas toona põllumajandusministeeriumi nõunik.
Peremees Meelis oli siis Eestis pindalalt suurim mahetootja. „Meelis Mõttus on ideedega mees. Peagi loodab peremees oma mahepiima väärindada mahejuustuks,“ tunnustas tollane põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Ja nüüd võiski Meelis pakkuda külalistele oma ettevõtluses valminud juustu.
Urmas Saard