Pole vist elus valanud ühel päeval nii palju rõõmupisaraid, kui juuli algul Tallinnas toimunud Eesti noorte XII laulu- ja tantsupeol, mis kandis küll mõneti vaieldavat, et mitte öelda intrigeerivat pealkirja „Mina jään“.
Missugune rõõm, milline energia! Milline oli väikeste inimeste vastupidavus: tantsijate tosin tundi pikad proovipäevad, rongkäigus neli tundi ja viis kilomeetrit marssimist ning seejärel veel seitse tundi ühtejärge laulmist! Milline trots vaatamata vihmale ja külmale tuulele! Niivõrd kõrge kunstiline kvaliteet kümnete tuhandete ühislaulus, ühismängus ja –tantsus! Milline puhtus, kord ja solidaarsus! Ei ühtki pahategu ega pahandust. Ja kõige tipuks täiesti spontaanne, improviseeritud noorte tantsupidu Vabaduse väljakul perfektsete mustritega isegi siis, kui üks staadioni kolmest tantsupeost halva ilma ja laste märgade riiete tõttu ametlikult ära otsustati jätta.
