Neljas päev Georgias nõudis vaprust füüsiliseks pingutuseks, võimaldas tutvuda kauge ja lähema ajalooga ning lubas nautida imepärast loodusmaastikku, mis küll asub alles täielikku rohelusse puhkemise ootuses.
Grusiinide külalislahkus
Teisipäeval, 28. märtsil jätkasid Kärt ja Margus teise õppepäeva läbiviimisega, et koolitada tulevasi Georgia kristliku raadio toimetajaid, reportereid, tehnikuid ja teisi selle valdkonna töötajaid, kes suudaks edaspidi kohapeal eetrisse anda umbes samasuguseid saateid, mida Eestis on Pereraadio juba pea 25 aastat toimetanud. Ühe praktilise ülesande sooritamiseks saadeti tulevased raadioreporterid koguni tänavale inimesi küsitlema. Küsimus sõnastati lühidalt: miks on grusiinid nõnda külalislahked? Seda nad tõepoolest on!
Jätsime Aivariga Kärdi ja Marguse oma kohustuste juurde ning lahkusime Kharelist. Meid võttis oma autole Telavis elav Lukhum Maisuradze, kellega sõites nägime Nekresi kloostrit, Kaukasuse mäeahelikke, Gremi kindluslossi, Alazani jõge, Lukhumi majapidamist ja tema kodulinna vaatamisväärsuseid.
Tõusmine Nekresi kloostrisse
Väga elamuslikuks, aga samavõrd ka vaevarikkaks kujunes rännak Nekresi kloostri juurde. Olime kuulnud, et üles mäkke saab väikese tasu eest bussiga sõita. Kohapeal selgus, et buss pole veel tööpäeva alustanud. Lukhum võinuks ka oma autoga üles sõita, kuid ei olnud endas päris kindel. Lõiguti olid teel tõusud päris järsud. Arutasime ja kõhklesime, kas minna jalgsi või mitte. Teekonna täpset pikkust ei osanud keegi öelda. Kuulsime, et kindlasti tuleb minna kilomeetri, kui mitte rohkem. Kusagil poolel teel hakkasid hoonete müürid ja kõrgem torn paistma. Käidud oli arvatavalt juba tublisti üle kilomeetri ja sama palju võis veel ees olla. Küsisin kaaslastelt, kas tahetakse tagasi pöörduda? Ei, keegi ei soovinud alla vanduda. Rühkisin ees minema, jättes kaaslased pingile jalga puhkama. Krantsi tõugu koer oli meiega truult teekonna algusest kaasa lonkinud, nüüd jäi temagi meeste juurde jalga puhkama. Temaga liitus veel paar koera, kes kõik kolmekesi ümmardasid pingil istujaid.
[pullquote]Võrdluseks, et Eestis on Vällamägi jalamilt tipuni mõõtes kõigest 84 meetrit ja Maarjamaa kõrgeim mägi (merepinnast 317. m) jalamilt tõustes veelgi madalam, 60 m.[/pullquote]Ülalt tuli vastu keegi üleni mustas rüüs ja pika musta habemega nooremapoolne mees. Mäkke tõusul möödusid paar sõiduautot, aga mitte buss, millele peale saamist veel loodeti. Kloostri rajatisteni jõudmisel tundsin end olevat päeva tippsündmuse tunnistajana. Kuppeltorniga kiriku seinal oleval mälestustahvlil seisis kirjas 8.-9. sajand. Väike kirik on dateeritud 4. sajandi ehitusena. Sama vana on siis ka klooster. Kahheetia viljakad põllud asetusid justnagu peopesale, mäelt vastassuunda vaadates kõrgusid lumised nõlvad. Ühe hoone katuse all näeb põrandas ümaraid avausi. Need on veinianumate suud. Sarnased veinikeldrid pole keskmise grusiini koduses majapidamises mingi haruldus.
Hea meel oli näha, et ka Aivar ja Lukhum jõudsid eesmärgile. Tagasi minnes võtsime aega. Laskusime ühtlase, parajalt kiire tempoga, pidevalt siiski lihaseid pingutades ja taldadega kiirust pidurdades, ilma kordagi peatumata. Truult astus meie kõrval ka teekonna algusest saadik kuni lõpuni seesama krants. Alguspunktini jõudmiseks kulus pool tundi. Arvestasime, et inimene kõnnib keskmiselt 5 km tunnis. Seega võisime mööda korralikult laotud kiviparketti astuda 2,5 km üles ja sama palju alla, ühtekokku 5 km. Mäe kõrguseks öeldi olevat 550 meetrit. Võrdluseks, et Eestis on Vällamägi jalamilt tipuni mõõtes kõigest 84 meetrit ja Maarjamaa kõrgeim mägi (merepinnast 317. m) jalamilt tõustes veelgi madalam, 60 m.
Peatumine Alazani ääres
Järgmine katsumus polnud enam esimesega võrreldav. Alazani jõe ääres paiknev Gremi kindlusloss asub silmaga hinnates võibolla isegi Toompea lossist madalamal. Torni ülemisele ja madalamale korrusele pääseb erinevaid treppe kasutades ja ei saa ühe jutiga kõiki korruseid läbida. Astmed on tavatult kõrged ja trepikäik ebamugavalt kitsas, mistõttu peab mõnigi enne pileti ostmist tõsiselt kaaluma selle torni külastamise võimalikkust…
Ülalt tornist näeb ka Alazani jõge pikemalt. 351 km pikkune Alazani saab alguse tüüpilise mägijõena Suur-Kaukasuse nõlvalt ja suubub Tbilisit läbiva Kura jõe voolus asuvasse Mingəçeviri veehoidlasse. Keskjooksul niisutatakse Alazani veega Kahheetias kasvatatavaid viinamarju.
Telavi suunal sõitu jätkates tegi Lukhum varsti pärast Gremist lahkumist veel ühe peatuse ja soovitas tagasivaatel pildistada kindlust lumise mäe taustal. Väga ilus oli.
Idaplaatanit ja Georgia veine näeb ka Eestis
[pullquote]ümbermõõt 12 m, diameeter 3,6 m[/pullquote]Kahheetia piirkonna halduskeskus Telavi (vene keele eeskujul) on rajatud 8. sajandil. Linn on paarikümne tuhande elanike arvuga võrreldav Viljandiga. Telavis viis Lukhum meid vaatama üht muldvana ja hiiglaslike mõõtmetega idaplaatanit, mille eluiga ei pruugi enam väga kaua kesta. Idaplaatanid kasvavad ka Eestis. Olen Maakodust lugenud, et too vahtralehine plaatan on võluva lopsakavõralise puuna meie oma Euroopa asukas, kelle kasvuala ulatub Kreekast ja Bulgaariast üle Türgi ja Iraani Kesk-Aasiasse ning Afganistanini. Aivar mõõtis jalgadega puu juurepealset ümbermõõtu, saades paarkümmend sammu. Siis märkasime puust eemal seisvat teadetetahvlit, millele kirjutatud andmetest leidsime järgmised näitajad: ümbermõõt 12 m, diameeter 3,6 m.
Astusime sisse Telavi veinipoodi. Müüjanna tutvustas erinevaid sorte, mida oli riiulitel paarisaja ümber. Kõige kallimad margid maksid 250 larit. Kõige odavama pudeli hind oli 5,6 larit. Pärast mõningast linnas jalutamist sõitsime Lukhumi koju, kus tal oli vaja veidi loomi talitada.
Võidupühasse ja Stalinisse suhtutakse erinevalt
Seejärel külastasime 2. maailmasõja võidu auks püstitatud memoriaali. Ülikõrge monumentaalteos asub kõrgel mäe serval ja on nähtav hästi kaugele. Monumendi seesmisel kaarjal seinal näeb suurt naise figuuriga bareljeefi. Veel asuvad monumendi siseõuel kolm langetatud peadega sõjamehe skulptuuri. Lisaks on väike mustast graniidist pildiga mälestustahvel, mille juures gruusiakeelne tekst. Lukhum luges salmi ja tundis selles autorina ära Jossif Stalini. Muidu olnuks pildina teda raske ära arvata. Sama tahvli kõrvale oli keegi suurelt kirjutanud ‘Heil Hitler!’, mida on püütud küll maha nühkida, aga jäänud ikkagi hõlpsasti loetavalt alles. Ajaloolase haridusega Lukhum ühmas iroonilisel muigel, et eks nad mõlemad üks paras paar olid. Ta lisas juurde, et Telavi linnas võeti Stalini monument maha 2013. a vana-aasta õhtul.
Memoriaali ümbrus jättis mahajäetud paiga mulje. Lukhumi sõnul peavad grusiinid 9. maid oluliseks tähtpäevaks, mida rahvas mälestab. Küsimusele, milline on nende endi rahvuslik võidupüha (nagu eestlastele 23. juuni), vastas Lukhum, et seda neil ei ole. Võidupühana tähistataksegi 9. maid, aga seegi traditsioon pidavat olema hääbumas.
Kuid Georgia looduses on juba märgata suve lähenemist. Nartsissid ja mõned viljapuud õitsevad, aga puud ootavad alles lehte minekut. Kohalikud ütlevad, et õhk on jahe mägedes püsiva lume tõttu. Puud lähevad roheliseks alles mais.
Urmas Saard
Samal teemal:
Eestlased loobusid linnapea küllakutsest
Õigeusklikus Georgias on kohta ka protestantlikul kirikul
