„Helluse, osavõtlikkuse, armastuse värv. Nii koolitusel sellest teada sain, kui koolitaja mind üleni roosana nägi,“ selgitab Eneli, Sindi gümnaasiumi algklasside õpilastele õpetaja Eneli Arusaar, keda tegelikult jätkub kuni gümnaasiumi astme viimase klassini ja isegi vilistlaste jaoks.
Täna on koolipäev läbi, aga reedene päev ei tähenda veel Enelile töönädala lõppemist. Tuleb veel tegeleda õpilasteatri näitemängu tekstidega. Tekstide kirjutamist ja lugemist peab Eneli võrdväärselt väga tähtsaks tegevuseks, mida nõuab äärmise rangusega nii endalt kui õpilastelt.
Viin tema mõtted varem kokkulepitud külastusega töiselt tegevuselt kõrvale. Poetan end pisut kartlikult ukse vahelt klassiruumi, paberisse pakitud buketi varred on vist liiga pikaks jäänud. Ehmatan hetkeks, kui tajun pakendi puudutust vastu põrandat. Ei, see ei ole luud. Mitte ka sauna viht, nagu tuttav vene mees Kooli tänavat pidi vastu tulles ekslikult arvas, kui küsis kas sauna? Alles klassi jõudes taipan, et lillekimbu pidanuks paberist vabastama juba ukse taga. Aga nüüd on hilja. Niipea, kui esimesed suured õied nähtavale ilmuvad, hüüatab Eneli, et Star liilia on tema lemmiklilli. Saan esimest korda teada, et olemas on ka Star liilia, veel vähem võisin aimata, et tegu tema lemmikuga. Taas juhatas juhus. Enam ei saa aru, kas tema kaunis nägu muutub pisarmärjaks või hingelist liigutust peegeldavaks peegelpildiks. Kingitud lilled pole ainsad. Suur hulk erinevaid lilli on leidnud sobiva koha pikal aknalaual, roosade kardinate vahel.
Nägin roosasid kardinaid ja seina ka 2012. aasta viimasel päeval. Siis meenub, et tookordsele külastusele järgnes mingil ajal veel üks külastus. Olin lubanud tema õpilastele rääkida endast, rohkem siiski oma peamisest tegevusest. Meenub seegi, kuidas Eneli minu jutust põhipunkte välja noppis ja tahvlile suurte tähtedega kirja pani. Siis ta oli ka minu jaoks õpetaja. Seisin õpetaja ja klassi vahel nagu poisike, kes on kergemeelselt käe tõstnud (nagu teaks midagi öelda) ja seejärel pidi oma väheseid oskuseid appi võttes kuidagi toime tulema.
Minu järel tuleb Sindi noortekeskuse juhataja Helle Vent kaunite roosiõitega, siis endine kantseleijuhataja, otse Londonist. Siiski jääb aega ka meie vaheliseks vestluseks, et juubelipäeva hommikuks väike jutuke valmis kirjutada.
[pullquote]Kõik on ajutiselt välismaal, aga tõotanud esimesel võimalusel armsale Eestimaale tagasi tulla.[/pullquote]Eneli kiidab oma kolme poega. Kõik on ajutiselt välismaal, aga tõotanud esimesel võimalusel armsale Eestimaale tagasi tulla. Siim on 21, õpib viimast aastat Londonis asuvas BIMMis (The British and Irish Modern Music Institute) trummimängu ja omandab vajalikke teadmisi muusikatööstusest. „Jah, Siim liigub alati naerul näoga,“ kinnitab Eneli minu arvamist. „Siim pani Youtube`i vahva video, milles kaverdab meeleoluka trummimänguga Cartooni ja Pootsmanni “I Remember U“. Tänavu tegi Siim ansambli The Green Bottle Kiss, milles teevad kaasa bassimängija Charlie Bowden ja kitarrist Jamie Simes. Juba järgmisel reedel saab kättesaadavaks singel, mais lühialbum,“ vahendab ema oma poja edukaid ettevõtmisi ja rõõmustab, et tänavu suvel kavatseb Siim kodumaalgi mõne kontserdi anda.
„Arnold on kõige vanem ja teeb mind varsti vanaemaks, keskmine poeg Egert on 26aastane. Kõik on minu sünnipäevaks koju tulnud,“ särab Eneli, kui mobiili helin katkestab jutuajamise. Lähestikku istumise tõttu saan aru, et jutt areneb ilmselt sõbrannade vahel. Eneli selgitab, et olevat loomult vaikne ja tagasihoidlik. Kuulen minagi telefonist küll nõrgalt, aga ometi selgelt kuuldavat naeru saatel öeldavaid sõnu: kui keegi on maailmas säraküünal, siis sina. „Vot siis, kuidas sind teised näevad,“ lausub Eneli pärast telefoni käest panekut.
[pullquote]Pealinnast olevat soovitatud Sindi gümnaasiumit, kus toimub mõndagi sellist, mida mujal maakonnas ei kohta, võibolla mitte ka terves riigis.[/pullquote]„Alateadvuses pidi inimene roosa värvi valima ka oma elu rasketel hetkedel, roosa pidi aitama. Mind on aidanud,“ pöörab Eneli uuesti mõtted oma lemmikvärvidele, nagu olekski see täna tema peamine lemmikteema. Aga siis heliseb uuesti telefon. Jutt on pikk ja jälle olen paratamatult kõrvalt kuulaja. Eneli viib hetkeks telefoni kõrvast kaugemale ja küsib, kas olen vaadanud telesaadet „Pikk vahetund“? „Peaks olema Tallinna televisioon.“ Kehitan õlgu, aga midagi siiski meenub tuttavana. Eneli on taas õnnelikes kõrgustes, sest saatejuht ja autor on Märt Sults, koolivend Valgas elamise ajast. Kohe minnakse sinatamisele üle. Eneli palub mul jutust märkmeid teha. Saatejuhi huvi oli leida Pärnumaalt mõni sobilik kool, et vaadelda õpilaste koolivälist elu, jälgida õpilaste meeleolusid ja emotsioone, võibolla intervjueerida ka õpetajaid, direktorit. Pealinnast olevat soovitatud Sindi gümnaasiumit, kus toimub mõndagi sellist, mida mujal maakonnas ei kohta, võibolla mitte ka terves riigis. Sellest siis Sultsi huvi. Võttemeeskond tahab juba märtsi lõpul Sindi linna ja Sindi gümnaasiumi külastada.
Vestlust katkestavad pikad kõrvalpõiked hoopis teistsugustele juttudele muudavad kohtumise Eneliga põnevamaks, kui algselt võinuks arvata. Ega alati peagi vastastikku istudes ja üle laua uurides küsimustele vastuseid üles tähendama.
Enne kirjatükile punkti lisamast huvitun, mida on teised öelnud roosa värvi kohta. Loen erinevatest allikatest märksõnadena õnne, armastust, rõõmu, romantikat, puhtaid tundeid, turvalisust, hoolitsust, sõprust, naiselikkust, vaimu lõõgastumist, stressist vabanemist. Pidavat olema koguni varase nooruse ja tingimusteta armastuse värv. Roosa avab südame, lahendab emotsionaalseid väljakutseid ja toob esile sisemise rahu. Arutlen, kas ühele värvile pole omistatud samaaegselt liiga palju sümboltähendusi. Mõtlen Enelist ja püüan leida tema juures midagi sellist, mis hingelt kauni naise lemmikvärviga kaasas ei käiks? Raske leida! Vähemalt tema hoiakute püüdlustes on kogu eelnev loetelu täiesti kogetav.
Palju õnne, Eneli, Sinu päris juubelil!
Urmas Saard