Piltuudis 43 päeva enne Eesti Rahva Muuseumi avamist

ERMi kodulehe külastaja näeb vähenevate päevade hulka, mis on jäänud Eesti suurima ja maailma ühe ainulaadseima muuseumi avamiseni. Peatselt näeb seda mäluasutust juba kogu täiuses.

ERM Roosi tänavalt vaadatuna 43 päeva enne avamist Foto Urmas Saard
ERM Roosi tänavalt vaadatuna 43 päeva enne avamist. Foto: Urmas Saard

Lühem vahemaa Raekoja platsilt ERMi on umbes 1,9 km. Narva maantee ja Muuseumi tee vahelist lõiku ühendav Roosi tänav on saamas täiesti uueks. Umbes pool sellest on enamvähem korras ja alates Puiestee tänavast saab juba mööda laia betoonplaatidega kaetud kõnniteed jalutada 1. oktoobril külalistele avatava ERMi juurde.

Sinakas hall sein paistab juba kaugelt kätte ja paljudele tuleb isegi üllatusena, et vähem kui poole tunniga, olenevalt muidugi sammu pikkusest ja kiirusest, jõuab keskaegselt platsilt linna serval asuvasse ülimalt modernsesse ja mõõtmetelt hiigelsuurde hoonesse, millel pikkust 355,8 meetrit. Võibolla tekitab hoone pikkuse kõrvutamine mõnede vertikaalrajatistega teatava võrdluspildi, et paremini aduda mõõtmeid. Eifeli kõrgus koos antennitipuga on 324, Tallinna teletorn kümmekond meetrit vähem. Aga hoone mahtu iseloomustavad veel mõned mõõdud: laius 71,7 meetrit, kõrgeim punkt on 15,3 meetrit ja hoone madalaim punkt jääb teises otsas 2,4 meetrile.

Enne kokkulepitud aega takseerisin ümber hoone. Märkasin haljastustöötajaid ja madalaid istikuid, mis ootasid mulda panekut. Veeäärsel jalgteel seisis rasketehnika ja suur kopp liigutas pinnast. Kõik on justnagu järgmisel silmapilgul valmimas. Pilt hoopis teine võrreldes sellega, kui täpselt kaks aastat tagasi seisin Muuseumi tee äärde spetsiaalselt uudistajatele ehitatud vaateplatvormil. Siis olid osad välisseinad büsti ja paigaldati katusekonstruktsioone.

Täna oli sama konstruktsiooni peale ehitatud mõõtmatult suure varikatuse all vastas ERMi kommunikatsioonispetsialist Henri Zeigo. Uksed avanesid üksnes tema näpu puudutusel. Minu näpp ukse avamiseks ei sobinud, aga seda polnudki tarvis, kui teejuht kõndis eespool. Majja saab siseneda ka teisest otsast ja alustada liikumist kiviajast, selgitas Zeigo. „Võrreldes vana majaga on uues hoones ajalooline haare oluliselt suurem ja tutvustab viimase 11 tuhande aasta kestel toimunud muutuseid,“ ütles teejuht peamise.

Oomamatult suures peasaalis käis mitmete elektriliste tööriistade tekitatud müra vestluse kuuldavusest kõvasti üle. Seepärast pidi hoolsamalt laskma silmadel kõike märgata. Suurte akvaariumitena näivad klaasvitriinid olid keset saali veetud. Kusagil keskosas hakkas silma suurte ratastega punane masin. „See toodi siia umbes aasta tagasi, täpsemalt 27. augustil, kui ehitustegevus veel täies hoos oli. Meie maja esimene eksponaat on aurutraktor „Lanz“, millel vanust ligemale sada aastat,“ rääkis Zeigo. Näituseala pinda on üle 6000 m2. Suure osa moodustab Eesti püsinäitus. Kasulik on teada, et võrreldes vana ERM-iga on seda umbes viis korda rohkem. Hoidlatele leidub pinda näitustele eraldatud põrandast paartuhat ruutmeetrit rohkem.

Peasaalist paremat kätt on enamikel külastajatel vähe asja. Seal asuvad juhtimise, teaduse, töökodade, säilituse, konserveerimise ja paljud muud tarvilikud ruumid. Peasaali lõpus asub kohvik. Heitsime pilgu black-box teatrile, mis oli päris pime ja võis vaid kujutlustel lasta lennata. Siis läbisime galerii. Kusagilt sammusime laiast trepist alla ja vaatasime konverentsisaali, kus kõik istmed paigas ja võinuks istudagi, et imetleda läbi avara eesoleva klaasseina paistvat loodust.
Restoranis püüdsid pilku sajad alla rippuvad „niidid“, mille küljes tillukesed lambid. Tagasiringil piilusime soome-ugri näituse saalidesse. „Vahetuvad näitused võivad üleval olla võibolla isegi mitu aastat,“ märkis Zeigo. Ruumi on kahel korrusel asuvale hariduskeskusele, raamatukogule, ka poele.

Huvitavad on lähiminevikku võrdlevad erinevate aegade eksponaadid. Muutuv aeg pole sajandite pikkuselt, vaid kümnenditega mõõdetav. Ühes hägusalt läbipaistvas mustas sukas näeb raudvoodit, teises samasuguses sukas moodsat tänapäeva voodit. Ühes nõukogudeaegne mööbel, mida kunagi asendati agaralt ja veidi mõtlematult vana antiigi vastu jne.

Kõik on põnev ja uudistama kutsuv. Isegi tavaline suur graniitkivi keset saali.

Urmas Saard