Viljandi pärimusmuusika festivali üheks loomulikuks osaks on tänavamuusikud, kelle jalge ees pillikohver, peakate või lihtsalt karbike raha vastu võtmiseks. Samuti näeb raha eest trikitamisi, näiteks vaskses rüüs liikumatut kuju ikkagi ootamatuid liigutusi sooritamas ja muud sarnast. Seepärast näis üsna tavatuna, et pärnakas Jaak Känd pakkus midagi päris ilma rahata. Ta jalutas Lossimägedes, väike pambuke kaenla all. Aegajalt peatus, võttis kotist lahtikäiva tooli välja ja istus sellele jalga puhkama. Aga mitte sihitult.
Muinasjutuvestja valis üheks peatuspaigaks järsu nõlvaga kõrge künka serva. Tema seljataga avanes kaunis vaade Viljandi järvele, veel sõitvatele alustele ja taeva all liikuvatele pilvedele. Ta avas suu ja lubas sedakorda rääkida lühidalt, aga jutt sai pikem ja sedavõrd huvitavam. Teel jalutavad inimesed peatusid, jäid üllatunult kuulama.
See oli Amasoonase kallastel elavate tucuna-indiaanlaste muinasjutt “Sinised tiivad”. Lugu räägib indiaanitüdrukust Chimiduyest, kes kauni Morpho liblika järele joostes eksib metsa, kus ta õpib tundma metsa imepäraseid saladusi ja moondumisi. Koju jõudes on tunda saanud metsa ürgset müstilist puudutust.
Lugu jutustatud, Jaak tänas kuulajaid, võttis tooli ja siirdus uude asukohta järgmist lugu rääkima.
Urmas Saard