Saabuval sügisel 24. aastat lavalaudadel rahvast „hullutav“ ansambel Untsakad tõi eile õhtupoolikul Tuletõrje hoovi istmed juba tunnike enne kontserdi algust inimesi täis.
Lava ja pinkide esirea vahele laotati tekid maha lootusega lebades veel mõnusamalt kontserdile kaasa elada. Siis kogunes üks arvamatult suur seltskond otse lava ette seisma ja nendest veel lavale lähemale samade lapsevanemate päris pisikesed võsukesed. Üks heasüdamlik turvatöötaja püüdis küll lava ette ruumi jätta, aga peatselt ronisid lapsed lava servale. Kellel endil jaksu nii kõrgele tõusmiseks ei jätkunud, tõusid nagu nukukesed emmede käte vahel lavale ritta. Mõnel tüdrukul omakorda nukuke süles. Kes pinkidele ja lava ette enam ei mahtunud, surusid endid tugevate pritsumeeste maja müüride vastu, aga viimased jäid üsna kõigutamatult õnneks paigale ja kõrge torngi ei värisenud. Ka teist kätt olevad kuuri katused jäid oma kohale, kuigi mõnedki surusid lagipead kõrgele vastu räästakaste, et ikka paremini üle teiste peade laval toimuvat silmata.
Ega vaadata eriti polnudki: mehed nagu mehed ikka, üksnes jutt ja eriti laulud panid rahva „keema“.
Ansambli põhikoosseisus vanad tuttavad: Margus Põldsepp – lõõtsad, Jaanus Jantson – kitarr, Marek Rätsepp – basskitarr, Jaanus Põder – mandoliin, Ilmar Kald – viiul. Kogu viisik mõistis ühtviisi valjul ja selgel häälel laulda. Ainult Tauno Uibo ei laulnud. Tema ülesandeks olid helivõluri trikid, et kogu heli kenasti tervele hoovile laiali laotuks.
Rohkem vaatamist hakkas olema siis, kui lavale astusid Untsakate järeltulev põlvkond, kolm noort lõõtsapoissi. Kuna seekordse Viljandi pärimusmuusika festivali kava on läbivalt pühendatud väljendusjõulisemale ja kaunimale looduslikule helile – naise häälele, siis tegid Untsakad hea valiku ning palusid esinema Haapsalus sündinud ja olulise osa elust seal elanud-töötanud õed, kes alustasid tihedamat ühislaulmist kaheksakümnendate viimastel aastatel. Esmalt laulis Ilona Aasvere üksinda ja siis teatas, et ka Anneli Aken on välismaalt festivali ajaks Eestisse tulnud. Mõni laul oli päris tütarlapselik ja tänapäeva noori korrale kutsuv. Kas see ka meie iibe tõstmisele kaasa aitab, ei osanud õed kinnitada. Aga see ja teised laulud võeti publiku poolt kuumalt vastu. Tantsiti ja hõisati. Lapsed ja kangemad naised leidsid kõige paremad kohad isade ja meeste õlgadel.
Anneli Aken ja Ilona Aasvere pärast oma etteastet publiku hulgas Foto Urmas Saard →
Urmas Saard