Mööda Eestit rändav näitus „Nägevad käed” peatus esmaspäeval Sindi linnaraamatukogus, et anda aega vaatajatele tutvumiseks kuni 12. augustini.
Näitust avama tulnud MTÜ Kakora juhatuse esimees Sülvi Sarapuu tutvustas Soome pimekurtide tegevuskeskuse (Kuurosokeiden Toimintakeskus) paljusid ettevõtmisi, mille hulgas on kindel koht ka tegevustel, mis hõlbustavad ligipääsu kultuurile: filmidele, teatrietendustele, näitustele, piltide, postkaartide valmistamisele jne. „Sinti jõudnud väljapanek sai alguse sellest, et lugesin sama näituse avamisest Turus. See teadmine hakkas vaevama ja tekitas soovi tuua näitus ka kusagile Eestisse. Kui olin Turu pimegruppide liiduga kokkuleppele jõudnud, leidsin esimese võimaluse näituse avamiseks Pärnu Nooruse majas. Edasi liikus näitus Tallinna. Stroomi rannas toimunud festivali raames “Puude taga on inimene” oli väljapanek suure näituse ühe osana huvilistele vaadata.“
Näitust avatuks kuulutades kinkis Sarapuu Sindi raamatukogule lisaks lilledele ja kommikarbile mälestuseks ka oma näputööd.
„Tere tulemast näitusele! Vaadake, nautige, lugege, katsuge, sest neid töid võib ka katsuda, need tööd on katsutavad. Näiteks toredad pead, mille on Milla Lindh teinud.“ Sarapuu sõnul on kunstnik kirjutanud üsna toredaid lugusid näitusele toodud peade valmistamisest. Ka enda kohta. Pärilik usheri sündroom diagnoositi kunstnikul 20-aastasena pärast jalgrattaõnnetust. Kurdistunud tudeng pidi leppima teadmisega, et tõenäoliselt jääb ka pimedaks. Sisekõrvaimplantaat võimaldab küll kuulda, aga nägemisvälja kahjustuste, kae, värvinägemise nõrgenemise ja silmade valgustundlikkuse tõttu töötab ta üha enam kompimismeele abil. Varasemad terviklikud kehad taanduvad üheks kehaosaks, enamasti näoks. Nägijate jaoks on inimeste ilmed kõnekad, kuid pimedatele saab tähtsaks tervik, kuhu kuuluvad materjalid ja lõhnad.
„Samuti näeb Rauli Jalo erinevatest materjalidest installatsioone ja skulptuure. Sünnipäraselt kurt ja noorena pimedaks jäänud kunstnik on väga imepärane isiksus, kes juba varakult asendanud mõlemad silmad kümne „nägeva“ sõrmeotsaga. Maastikke ja loomi vaatleb tõlgi kirjelduse abil ja võimalusel ise kompides,“ esitles Sarapuu Jalot, kes suudab erinevaid šabloone lõigates luua pildist valmimisprotsessi käigus tervikliku ettekujutuse. Värvid valib kunstnik vestluse käigus. Kahemõõtmelised pildid on perspektiivi olemasolu tähtsuse minetanud.
„Hästi detailselt maalib Marja-Leena Karjalainen õlivärvidega, sest tema nägemisväli on nii väike. Ta näeb korraga väga pisikest osa ja siis üritab väikestest tükkidest luua tervikut,“ selgitas Sarapuu. Vaatamata nägemisnärvi progresseeruvale degeneratsioonile kujutab kunstnik hämmastava täpsusega maailma eri paigus pildistatud maastikke. Pensionipõlves jääb tal piisavalt aega vaadelda oma maalides mõne värvitooni tasapisi teisenemist, kujutada pilliroo peegeldust järvepinnal või valguse ja varjude mängu mäenõlval. Sügava tunde või kogemuse edasi andmiseks piisab vahel vaid värvist, konkreetne kuju ei ole vajalik. Nii võluvad ka Karjalaineni värvikad abstraktsed tööd.
„Aga vaadake ka Anu Mikkola töid. Tema teeb kõik oma tööd värvirullidega. Tema jaoks ongi värvirullitõmbed see kunst, millega ta väljendub. Nendelt piltidelt võib leida küll silma, naise puusa, rinda ja ühte-teist kolmandat-neljandat veel,“ andis Sindis sündinud ja sirgunud Sarapuu nelja kunstniku töödest põgusa ülevaate ning palus levitada sõnumit, et näitus on avatud.
Urmas Saard