Laupäeval, 11. juunil, toimus Pärnu-Jaagupi alevi Uduvere õigeusu kirikus Flora kammerkoori ja torupilliansambli Linnutaja kontsert. Uduverelane Arvo Tomson märkis taoliste kultuuriürituste korraldajana, et tegu oli juba järjekorras 18. kontserdiga, millele tänavu lisandusid torupillimängijad.
Kontsert võeti publiku poolt soojalt vastu. Pärast seda toimus kontserdipaigast mitte kaugel hiiepuu Riinu juures vabaõhuteenistus. Kuigi ilmajaam oli kohale saatnud jaanikuu kõige külmema, kõige tuulisema ja kõige vihmasema päeva, kõlas ilmastikku trotsides särtsakalt Flora esituses Tuljak ja ajaloolane Aldo Kals esines sõnavõtuga.
Kallis Jaagupi rahvas, kallid uduverelased, kallid siinolijad!
Lubage kõigepealt teile edasi anda tervitus kolmelt tuntud uduverelaselt. Nendeks on Elmar Joosep ja Viljar Raidam Tallinnast ning Aleksander Šeffer Tartust. Lubage tänada uduverelast Arvot, kes koos oma sõpradega Flora kammerkoorist ja Linnutaja ansamblist külvavad kõrgetasemelist kultuuri Jaagupi ja Uduvere mail.
Täna oleme kogunenud siia iidse hiiepuu Riinu juurde, et teha talle kummardus. Minu põlvkond mäletab, et täpselt 60 aastat tagasi murdus sellel pärnal suur oks, aga ta ei vandunud alla. Ta on kohisenud siin sajandeid enne meid ja kohiseb edasigi. Kui tohib, siis märkus selle kohta, et minu lapsepõlves kutsusid uduverelased seda pärna teisiti. Pärn on aga ikka pärn!
Kui me võtame siinse paikkonna keskpunktiks selle püha pärna ja veame tema ümber verstase läbimõõduga ringi, siis saame huvitava ajalooga maalapi. Selle kohta võib kasvõi raamatu kirjutada. Millest see meile jutustaks? Muinasajast. Selle lähedastesse sajanditesse ulatub eelkõige pärn ise ja siinsamas üle tee Valtre talu maadel kaitse all olevad muistsed kalmed. Küllap on jälg Poola ja Rootsi sõdadest 16. ja 17. sajandi vahetusel samuti üle tee vana sõjalaagri ja lahingupaik. Sinna olevat maetud Rootsi sõjamehed ja koguni nende hukkunud ratsahobused.
Kindel keskaegne mõiste on siinmail Uduvere mõis. Sellest pole midagi säilinud, aga tänaseni on alles mõisaga seotud kohanimed Karjalauta, Kõrtsi ja Rehe. Kuna Uduvere oli kroonumõis, andis see riigile võimaluse siinkandis tegutsemiseks. Olgu selle näiteks 170 aastat tagasi asutatud Uduvere õigeusu kogudus (1846), 165 aastat tagasi rajatud õigeusu kalmistu (1851) ja 150 aastat tagasi avatud õigeusu kihelkonnakool ning valminud õigeusu kirik (1866). Siin on kohane öelda lause – pane eesti poiss või tüdruk kooli ja imesta, mis siis juhtub? Sellesama kihelkonnakooli, mida ka nimeka õpetaja järgi Kipperi kooliks kutsuti, seinte vahelt on saanud tuule tiibadesse palju nimekaid inimesi. Nende hulgas on riigiametnikke, preestreid, sõjaväelasi, õpetajaid, insenere, juriste, oreliehitajaid, kirja- ja majandusmehi, ja isegi üks minister (Jüri Annusson). Kui esitada mälumängu küsimus, kus asus juba tsaariajal Põhja-Pärnumaa kultuuripealinn, siis ei kusagil mujal kui Uduveres, mida kaunistas 1908. aastal ehitatud esinduslik ja ruumikas Enge Põllumeeste Seltsi hoone. Kui küsida, kust pärines Jaagupi kihelkonna kõrge talukultuur, siis ei kusagilt mujalt kui Uduvere kodumajanduskoolist! Kui küsida, kus lasteaias käisid üheaegselt tulevane näitlejanna Herta Elviste, helilooja Valter Ojakäär ja arstiteadlane Aleksander Šeffer, siis vastuseks on Uduvere eestiaegne suvelasteaed.
Kui küsida, millal tulid Uduverele rasked ajad, siis ikka aastal 1941. Uduvere kalmistul meenutab seda jubedat aastat pronksplaadiga mälestuskivi. 6. augustil 1941 põletasid hävituspataljonlased ja nende käsilased Uduveres maha maja maja järel, kokku 14 kodukollet. Tuleroaks langesid veel õigeusu kirik, kodumajanduskool, põllumeeste seltsimaja, Georg Hanseni tööstushooned ja Šefferi tuuleveski. Ühe riigi valitsus tuletab meelde Krõlovi valmi, kus luik, haug ja vähk püüavad vankrit vedada. Välisminister ütleb, et me ei vaja mingit hüvitust okupatsioonikahjude eest. Justiitsminister raiub aga vastu, et me teeme seda! Meie kordame – uduverelastele tuleb hüvitada viimase eurosendini kõik, mis on rahas mõõdetav ja mille okupandid 1941. aasta sõjasuvel hävitasid!
Siin sai loetletud üks meie mure, aga neid on veel. Me kanname need kõik Uduvere pärna Riinu ette palves ja loitsus, et tema meid aitaks.
Kallis pärn Riinu, kallid õhu, maa ja veevaimud ja haldjad!Teie olete üle elanud sõja- ja katkuaegu, näljahädasid,võõraid hirmuvalitsejaid ja meie küüditajaid. Muistsed vaimud, olge ikka meie poolel meie riigi, rahva ja iga siinolija õnne ja tervise kaitsel! Hoidke meie riiki, et me ise ega keegi teine meie püha põhiseadust rikkudes oma kätt selle piiride külge ei paneks! Palume ja loitsime Petserimaa ja Eesti Ingerimaa eest! Need maakohad on meile sama kallid kui Pärnumaa. Mis oleks, kui tulevad kokku riigiisad ja riigiemad ning hääletavad meie maakonna kellelegi ära? See on meile täiesti vastuvõtmatu nagu on seda Petserimaa ja Eesti Ingerimaa ärahääletamine. Kui meil poleks olnud Petserimaad, poleks me täna Uduvere kirikus kuulnud imeilusat seto rahvalaulu. Palume ja loitsime, et kui siin järgmine kord seisame, on Eesti endiselt põhiseaduse järgi de jure terviklik ja jagamatu! See lipp, mis siin Eesti lipu kõrval lehvib, on Petseri maakonna lipp! Selle valgel põhjal on punane rist, mis omakorda koosneb sadadest väikestest punastest ristikestest.
Aldo Kals