1. mail tähistati Sindi linnaõiguste omistamise 78. aastapäeva laadameluga ja Pärnu Jaapani nädala avapäevast osa saamisega.
Mäletan, et oli aasta 2014 kevad ja Sindi linna 75. juubeli tähistamisest vähem kui tosin kuud möödas, aga suurpidustuse pilt püsis endiselt muljet tekitavalt silme ees. Toimunut kajastades kirjutasin uudisloo päisesse rasvases kirjas, et päikseline päev meelitas Sindi raekoda katva väheldaste pilvedega taeva alla suurel hulgal linnarahvast ja külalisi, kelle innuka osavõtuga tähistati Sindi linnaõiguste saamise 75. tähtpäeva ja peasündmusena õnnistati sisse Presidendi kell.
Vabanemata tollest emotsionaalsest elamusest uurisingi siis järgmisel aastal, kuidas linn kavatseb järgmist sünnipäeva tähistada. Minu pettumuseks meenutati kunagist ammu vastu võetud otsust, et Sindis tähistatakse suurema pidulikkusega linna sünnipäeva üksnes iga viie aasta järel. Leppisin kahjutundes selle otsusega ja kujutasin ette, kui pikk on ikka viis aastat, mida tuleb oodata ja kui palju pööraseid pöördelisi asju võib selle aja sees juhtuda. Ei tulnud kordagi sellele mõttele, et juba mõni aasta hiljem võiks tulla kõneks 1938. a antud linnaõiguste ära võtmine ja selle allutamine suurvalla meelevalda. Olin harjunud teadmisega, et Eestimaal mõõdetakse paljude linnade kestvust 700 ja pikema ajaga.
Alanud haldusreformi, tegelikult küll territoriaalse reformi käigus mõistan nüüd varajasemast palju paremini, kui tähtis on väikese kogukonna identiteedi tunnetus ja vajadus ühiste tegemiste järele. Ka iga-aastasel kogunemisel oma linna sünnipäeva tähistamiseks. Kõike ei jõua linnavalitsus korraldada ja ei peagi. Ja siis ongi tervitatav kodanikualgatus. Üllatuslikult tuli algatus väljapoolt Sindit. Möödunud aastal korraldasid esimest korda Kadri Kärg Varris ja Urmas Varris esimese tõelise Sindi laada, mille sarnane võis viimati toimuda enne sõda. Laat ühendati linna 77. sünnipäevaga ja kauplemise kõrval peeti väga oluliseks ka meelelahutuslikku külge. Pealegi suudeti korraldada nõnda, et laadalised ei pidanud toimunu eest midagi maksma. Tegu ei jäänud ainsaks katsetuseks ja kõik leidis aset samasuguselt ka tänavu. Tegelikult veelgi suuremalt ja uhkemalt. Urmase sõnul oli kauplejaid seitsmekümne ümber rohkemgi (mullu 131). Laata külastas koguni Jaapani suursaadik ja viis kaasa tooteid, mida soovis saatkonnas oma kokale tutvustada. Kuid Jaapani teema sidumine Sindi sünnipäevaga on veel omaette teema.
Minu laadapäeva varahommikune aeg algas Krulli kohviku uksest sisse astumisega. Kahjuks on kohvik juba pikemat aega suletud, aga köögi poolel käis vilgas tegevus nii laadaeelsel päeval, öötundidel, kui ka pea kogu laada aktiivsema kauplemise kestel. Lihtsalt ei võinud unustada, et Urmase ja Kadri nimed seostuvad Krulliga ja käesoleval aastal asutatud MTÜ Tuhk ja Tolm (laada vastutav peakorraldaja) on mõttekujundis tegelikult justnagu sünonüümid, mille taga samad isikud. Teise põhjusena avasin pagarite-kondiitrite ukse uudishimust, kas öösel küpsetatud puhtast rukkist leivad valmisid sama maitsvad, nagu need on õnnestunud eelmistelgi kordadel. Jah, leivategu õnnestus, seda kiitvat hinnangut kuulsin hiljem laadaplatsil veel korduvalt.
[pullquote]Eelmisel päeval pidas pulmasid ja juba hommikul kella viiest jättis noore abielumehe ennast ootama, et ise saiu küpsetama tõtata.[/pullquote]Hommikul oli kolmas vahetus ametis. Juta Velleste pärast öist puhkust uuesti saiakesi küpsetamas, aga tema paariline Viktoria (Moon) Tali paistis silma erakordse tragidusega. Eelmisel päeval pidas pulmasid ja juba hommikul kella viiest jättis noore abielumehe ennast ootama, et ise saiu küpsetama tõtata. Väga tubli. Palju õnne talle eluteele kaasa!
Krullist väljudes kuulsin sireene ja siis nägin punasel autol siniseid vilkureid plinkimas. Nii teavitasid Sindi priitahtlikud päästjad endi saabumist laadale. Pika sammuga astus Mart Nõmm, tema järel üritasid sama pikka sammu tallata kollastes vestides vabatahtlikud abilised. Liikluse korraldajate abi oli muidugi möödapääsmatu. Sindi Kase aiand oli sama suurelt ja samas asukohas nagu eelmiselgi aastal Pärnu maantee ja seltsimaja juurde suunduva tee ristmikul. Imetlesin hästi pirakaid maasikaid. Kuulsin, et Hispaania maasikad kasvavad Surjus. Keegi härra müüs puude ja põõsaste istikuid. Tema haagist nägin juba eelmisel õhtul. Tuli otse Märjamaa laadalt. Viivi oli õnnelik, et leidis endale uue sobiva pirnipuu. Kuulsin, et Polka on endiselt Eestis kõige nõutum tomati sort ja nägin elusaid angerjaid.
Laadal trehvab ikka palju tuttavaid. Ka Liia oli ostu teinud ja surus ostetud taime hellalt vastu rinda. Tema tuli eelmisel õhtul Sigulda taime-, istiku- ja lillelaadalt. Hinnad olevat olnud seal võrreldamatult kõrgemad. Liia sõnul olevat seal väga palju eesti keelt kuulda olnud. Temagi käinud seal organiseeritult suure bussiga. Suuri busse olnud Pärnust teisigi.
Enne kümmet jalutasid Kahuri mäele härrad August ja Unetus. Nii nad endid tutvustasid. Päevajuhid Meelis Sarv ja Raido Keskküla olid šikilt ja ajastute üleselt moodsalt riides. Mäeveerult üles vaadates näisid mehed seisvat nagu muinasjutulises olekus kusagil poolest põlvest roheluses ja peaga taevasse ulatuvalt. Tähtis hetk saabus härra linnapea ilmumisel mäe tippu. Nägin, et Marko Šorin sattus elavasse vestlusesse Augusti ja Unetusega, erit Augustiga. Ilmed ja liigutused olid sedavõrd kõnekalt emotsionaalsed, et tahtnuks samuti kuulda, aga ei kuulnud. Leppisin siis vaatega ja kuulasin läbi võimendi kostvat ametlikku laada avamise tervitust. Kõlareid võiks tulevikus suurel laadaplatsil olla rohkemgi, et ka kaugemates kohtades saaks jutud ja muusika paremini kuuldavaks.
Retrofotos istus fotograaf Haide Rannakivi aegu näinud õmblusmasina taga. Kuna hetkel pikka vonklevat järjekorda tema juurde ei olnud ja piltnik nautis viivuks üksinda istumist, siis proovisin ise teda fotografeerida. Et poseerimine huvitavam oleks, tuli Indrek Aija appi ja suunasime mõlemad oma kaamerad ühele naisterahvale. Väga huvitavad olid suurendatud fotod Sindi ajalooliste fotode varamust, mis tutvustasid tekstiililinna ajalugu. Kiitus mõtte algatajatele ja teostajatele!
Jälgisin hoolega kella, et mitte hilineda keskpäeval algavale Heino Seljamaa kohverteatri „Okasroosikese“ etendusele. Kuigi astusin seltsimaja väiksesse saali täpselt 12.00 ja Seljamaagi oli väga täpne mees, tunnistasin enda lootusetult hilinenuks. Kõik istmed olid laste poolt hõivatud ja seisukohadki täis. Teist korda kohtusin Seljamaaga seltsimaja välisuksel pärast seda kui ka venekeelne etendus oli lõppenud ja armastatud lastenäitleja suurt kohvrit autosse kandis.
Mingil ajal, kui esinesid JJ Street, Murueided, Meelelahutusklubi Kuu või Ruubensi tüdrukud, märkasin inimeste keskel liikumas pikka redelit. Samas hoidis härra August ruuporit kõrgel pea kohal veel enne, kui esinejad lõpetanud olid. Ilmselt tahtis anda märku sellest, et tal tähtis sõnum varuks. Ruuporit ja redelit läks vaja linnarahva ühispildistamiseks. Rannakivi on varemgi kõrgete harkjalgsete redelite otsas turninud. Sedakorda julgestasid teda maa peal Mart ja Indrek. Kuni rahvas mäe veerele kogunes, sõitis uhke kaless piltniku ja linnakodanike vahele, et kutsar koos kaunite hobustega samuti pildile pääseks. Väga tore ettevõtmine oli. Kahjuks jäi pildile siiski pisut vähem inimesi, kui Sindil kodanikke.
Sindi inimesi on varemgi pildistatud, kuigi valikuliselt ja kindla sihitusega. Aga mitte ainult inimesi. Väga põnev on Henn Soodla näitus raamatukogus, mis oli laadapäeval avatud. Edaspidi näeb näitust kõigil raamatukogu lahtioleku aegadel.
Laadapäeva ja Sindi linna sünnipäeva tähistamise lõpetas seltsimajas toimunud segakoori Suur Terts esinemine kontserdiga „Punane kiil“, kus kõlasid peamiselt jaapanikeelsed laulud. Koori juhatas Külli Kaats, külalisena laulis Ryosuke Kurahashi. Flööti mängis Mizuki Shindo. Kotserti kuulas ka Sindit külastanud Jaapani suursaadik Yoko Yanagisawa. Sindi sünnipäevaks oli see kontsert suurepärane kingitus, millest võinuks palju suurem kuulajaskond osa saada. Kuna kontserdi toimumise võimalikkus selgus üsna viimasel hetkel, jäi eelteavitus võibolla väheseks ja paljud huvilised lihtsalt ei teadnud kuulama minna.
Üldkokkuvõttes võis Sindi linnaõiguste saamise 78. aastapäeva hästi õnnestunuks pidada. Kas linn tähistab samas tähenduses ka 80. juubelit, jääb täna veel vastuseta. Vaatamata teatavale teadmatusele on kindel teadmine, et Sindi soovib ka edaspidi jääda Sindiks, kellel on oma ajalugu ja selge oma kogukonna tunnetus.
Urmas Saard