Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond korraldas „Anname au!“ üleskutse käigus Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranidele tänuõhtu.
Eile oodati pärast tööpäeva lõppu kõiki huvilisi Pärnu keskraamatukogu suurde saali, kuhu oli kutsutud kaitseväelane major Martin Kukk tutvustama oma raamatut „Kuus kuud kuumust: Estcoy-12 Afganistanis“.
Sinilillemärgid
Raamatukogu saali poole liikujaid peatasid särasilmsed naiskodukaitsjad ja pakkusid võimalust kanda sinilillemärki või -käevõru, et väärtustada veteranide panust meie ühise julgeoleku nimel.
Annetustest saadud tulust toetatakse veteranide ja nende lähedaste taastusravi, spordi- ja õppetegevust ning taastusravi valdkonna tugevdamist kogu ühiskonnas. Käesoleval aastal soovitakse annetuste tulust soetada Pärnu Haigla Taastusravi- ja heaolukeskusele lihasjõutreeningu seade ning toetada mittetulundusühingut Peaasi, mis tegeleb noorte vaimse tervise edendamisega.
Iga märk, mille on valmistanud SA Hea Hoog vahendusel vaimsete ja psüühiliste erivajadustega inimesed üle riigi, on ainulaadne käsitöö.
Kogunemisel kostitasid naiskodukaitsjad saabujaid suupistete ja 80 aasta vanuse retsepti järgi valmistatud kuuma joogiga. Retsepti täielikku koostist ei avaldatud. Nimetati õunamahla ja veel üht-teist ning seejärel jäädi salapäraselt kidakeelseks. Siiski kinnitati muigel suul, et alkoholi selles ei ole. Aga ilma naiste täiendavate selgitustetagi tundus jook väga maitsvana!
Maavanem Kalev Kaljuste tervitas käesoleval kevadel taasalustatud sinilillemärgi toetust. Ta ütles, et Eesti vabadust hoitakse koos liitlastega. Ja seepärast väärivad meie tänu ja austust ka missioonidel osalenud veteranid, kelle käikudest rohkem teada saamine aitab veelgi paremini mõista nende inimeste kanda olevate ülesannete keerukat vastutust.
Jana Ots on Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna liige alates 2011. aastast. Eile tänas Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna aseesinaine Anneli Rabbi teda sinilillemärkide levitamise eest. Jana Ots on oma aega sellele tegevusele pühendamas juba kolmandat kevadet. Ta ütles, et käesoleval aastal märkab inimeste erakordset osavõtlikkust. Paljudel on märgid küll rinnas, aga sellele vaatamata antakse märgihinnast palju rohkem raha, viielise või kümneka. „Lausa tormatakse annetama.“
Missioonidel
Vaikse surina saatel kattusid suured aknad kõrgete kardinatega ja hämardunud valguses paremini helenduma hakanud ekraanile ilmusid märksõnad, millest Eesti esimese Afganistani sõja teemalise raamatu autor pidas oluliseks rääkida. Siiski ei asunud ta ümber jutustama raamatu sisu, kuigi puudutas mõndagi raamatus esitatust. Asjatundmatusest võinuks oodata rasketest lahingtegevustest, sõjakoledustest, langenutest ja muud seesugust. Aga ei. Major Martin Kukk rääkis paljude näidete varal eelkõige väga ettevaatlikest ja elusid säästvatest operatsioonidest, milles puudus toores üleolekut ilmestav jõud.
Venelased tulevad
[pullquote]Sageli, kui meie liikumist vastaste poolel märgati, kuulsime sidevahendite vahendusel afgaane ütlemas, et venelased tulevad. Kuigi kuulume NATO-sse ja oleme tegelikult eestlased, mäletatakse ja peetakse meid ikkagi venelasteks.[/pullquote]Huvitav oli kuulda, et Kukk on lõpetanud paljude sõjaliste õpingute kõrval kahel korral gümnaasiumi. Esmalt 11-klassilise Eestis ja Saksamaal sõjandust õppima asudes pidi veelkord omandama ka sealse gümnaasiumi lõputunnistuse. Nende gümnaasium tähendas 13. klassi lõpetamist.
Afganistanis on varem olnud britid ja venelased. Viimased tsaari ajal ja nõukogude ajal. Kukk ütles, et ka tema lihane vend on vene ajal Afganistanis olnud. Tehnilised vahendid võimaldavad vastaseid pealt kuulata. „Sageli, kui meie liikumist vastaste poolel märgati, kuulsime sidevahendite vahendusel afgaane ütlemas, et venelased tulevad. Kuigi kuulume NATO-sse ja oleme tegelikult eestlased, mäletatakse ja peetakse meid ikkagi venelasteks.“
Mida rohkem rahvuseid seda suuremad probleemid, rääkis rohkete kogemustega sõjamees. Ka Eestis on rahvuste erinevuse tõttu probleeme, aga see pole võrreldav Afganistaniga, kus on väga palju suuri rahvuseid ja seetõttu probleemid märkimisväärselt komplitseeritumad. Keeledki sedavõrd erinevad, et üksteise mõistmine võimatu. Võõraste vastu seistes koonduvad nad ühtseks löögijõuks ja on alati osutunud võidukaks, aga ohu möödudes tõmbutakse taas oma kogukondadesse ja külaelu juurde. Kukk peab sealseks suureks probleemiks rahvuslikku heterogeensust.
Presidendist, valitsusest ja riigi seadustest ei teata üldiselt mitte kui midagi. Kuulatakse imaami ja arvestatakse sellega mida tema asjast arvab. Külavanemal ei pruugi haridust olla, aga loeb tema kogemus. Maal piirdub hariduse saamine võibolla kümne tunni pikkuse Koraani ette lugemisega ja arvatakse sellest piisavat.
Kaotatud sõda
Kui kuni 2007. aastani kestval missioonil pidi tegelema taliibide hävitamisega, siis järgmistel aastatel hakkas asi muutuma. „Minu teisel missioonil, mis kestis 2011. aastani, räägiti infosõjast, kus pidin propagandas olema võidukas.“ Kukk rääkis vastaspoolte täiesti erinevatest ülesannetest. „Taliibid püüdsid rünnata ja kahju teha. Samal ajal meie pidime kaitsma elanikke ja võitma nende poolehoidu.“ Polnud arvad juhused, et võeti abipakid vastu ja samad inimesed ründasid järgmisel hetkel selja tagant. „Pidi ära tundma, kas külavanem hoidub vastaste poolele või on meie poolel.“ Relvituid tsiviilisikuid rünnata ei võinud, aga vastased olid kavalad. Läheneti oma eramaal pikkade riiete alla peidetud relvaga laskepositsioonile ja tulistati. Vastu tulistamine oli alati seotud ohuga saada kasvõi Eestis kurikuulsaks rahuliku elanikkonna mõrvariks, sest ajakirjanduse silm püsis kogu tegevusel pidevalt peal. Kui isegi süütu suitsukate langes mõnele afgaani elamisele, võidi seda pahatatlikult pildistada või filmida ja näidata kogu maailmale, kuidas NATO sõjamehed rahulikke elanikke ründavad.
Sõda on Afganistaanis kaotatud, kuigi 99,99 % lahingutest võideti. Kukk selgitas, et seal kuluks sõja võitmiseks võibolla 50 aastat. „Ühe valitsuse või presidendi võimul püsimise aeg on kõigest 4-5 aastat ja selle ajaga soovitakse asjaga ühele poole saada. See pole võimalik.“
Urmas Saard