Sindis tõdeti, et harimata põld väärib harimist

Julius Friedrich Seljamaa 133. sünniaastapäeva tähistati täna Sindis erilise pidulikkusega, mis väljendas selgesõnalist soovi püstitada tema sünnilinna juba lähiaastatel mälestusmärk.

8 aprillil Sindi gümnaasiumi juures Julius Friedrich Seljamaa 133 sünniaastapäeva tähistamine Foto Urmas Saard
8. aprillil Sindi gümnaasiumi juures Julius Friedrich Seljamaa 133. sünniaastapäeva tähistamine. Foto: Urmas Saard

Punase koolihoone nn ajaloolise Luteri kiriku poolse tiiva ja Kooli pargi vahelisele alale oli rivistunud arvestatavalt suur hulk inimesi. Neist paljud koolinoored ja sügisel kooliteed alustavad lapsed. Mõõdukad tuuleiilid panid kümned ja kümned sinimustvalged lipud uhkelt lehvima, mis tekitasid sellises vaates veelgi ülevama meeleolu.

„Seisame ühiselt paigas, kus meist paljud igapäevaselt mööda kõnnime, aga ei peatu,“ sõnas Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup. „Ja kui peatumegi, siis selleks, et oodata bussi või autot. Või vestelda mõne inimesega, kellega meie teed on juhuslikult ristunud.“ Ta selgitas, et täna ei kogunetud kaugetesse paikadesse reisimiseks, vaid alustamaks teekonda möödunud aegadesse. „Reisida aega, millest me vahetult osa ei ole saanud, kuid mis on meile kõikidele oluline. Alanud reisil tutvume me Eesti jaoks väga olulise inimese, Sindi kooli vilistlase, Julius Seljamaa elu ja tegevusega.“ Keerup osundas, et giidiks palutud Eesti Välisministeeriumi nõunik Jüri Trei on just see inimene, kes hoidnud Julius Seljamaa mälestust mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Enne külalisele sõna andmist asetas Sindi gümnaasiumi õpilasesinduse president Eliise Kull tulevase mälestusmärgi eeldatavale asukohale valgete krüsanteemidega lillekorvi, mille sanga kaunistas rahvusvärvides lint. On teada, et valge krüsanteem sümboliseerib esimeste asjadena ustavust ja optimismi. Need kaks märksõna iseloomustavadki hästi Sindist võrsunud aukohale tõstetud meest.

Välisministeeriumile on auasjaks pidada meeles oma endisi diplomaate ja ministreid nende tähtpäevadel. Kuid Trei ei külastanud sedakorda Seljamaa sünnilinna mitte niivõrd välisministeeriumi ametnikuna, palju rohkem hoopiski Peterburi patrioodi ja sealsete eestlaste saadikuna. Kui septembris 2008 möödus sada aastat Peterburi eestlaste ajalehe esimese numbri ilmumisest, ütles ta, et me ei adu Peterburi olulisust Eesti riigi ja rahva ajaloos. „See on niisugune põld, mis on alles harimata.“ Vähemalt kaheksa aastat on ka Sindis püsitud Treiga samal tunnetusel ja püütud omalt poolt sirutada abikäsi, küll väga väike, aga ikkagi midagi. Harimist on Sindis tehtud õpilaskonverentside korraldamisega ja vestlusõhtutel ajalooklubis. Loodetavasti mõjub harivalt ka Seljamaale pühendatud portree kooli fuajee seinal teiste sama õppeasutuse kuulsate vilistlaste kõrval. „Aga Julius Seljamaa väärib kindlasti rohkemat,“ ütles Keerup lisaks eelöeldule oma tervitussõnas ja Trei toetas Sindi inimeste mõtet, sest ka mälestusmärk kasvava uue põlvkonna õppeasutuse läheduses täidab samuti harivat ülesannet.

Trei meenutas, et ülemöödunud sajandivahetusel oli Peterburi eestlaste kultuuripealinn, kus elasid, õppisid ja töötasid paljud meie kultuurile ja riigile vajalikud inimesed: Philipp Karell, Jakob Hurt, Johann Köler, August Topman, Miina Härma, Heino Eller, August Weizenberg, Johan Laidoner, Jüri Uluots, muidugi ka Julius Friedrich Seljamaa jt.

Seljamaa asus Petrogradi elama 1914. aastal, järgmisel aastal sooritas Petrogradi 2. gümnaasiumi juures küpsuseksamid, 1915-1918 õppis ta Petrogradi ülikooli õigusteaduskonnas ja oli EÜS Põhjala liige. Ühtlasi töötas ajakirjanikuna Vene IV Riigituumas ja ajalehe “Pealinna Teataja” toimetuses, mille lehekülgedel propageeris pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ka autonoomse Eesti ideed.

Täna, 8. aprillil 1917, toimus 40 000 eestlase osavõtul Peterburis võimas manifestatsioon Eestile autonoomia nõudmisega, mis oli tol momendil teel Eesti täielikule iseseisvumisele märgilise tähtsusega sündmus. Kes oskas siis arvata, et juba vähem kui kolm aastat hiljem võiks Eesti triumfeerida ajaloolise võiduga ja Julius Seljamaa allkirjastab ühena teiste hulgas Tartus kahe riigi vahelise rahulepingu. Seegi oli üks põhjus, miks täna nõnda palju sinimustvalgeid lippe välja toodi.

Tol ajal elas Neeva linnas kümneid tuhandeid eestlasi, kes vajasid vältimatult oma ajakirjandust. 108 aastat tagasi trükitigi Peterburi Teataja (mis muutis hiljem mitmeid kordi nimetust) esimene number, aga kümme aastat hiljem suleti. Kuid Peterburi Teataja vajadus püsib praegugi. Selle taastajaks oli Trei, kes tänagi jagas kõigile huvilistele lehe viimaseid numbreid. Praegu ilmub leht kord kvartalis. Minevikus ilmus kord nädalas ja mingi aeg koguni iga päev.

Täna oleks tahtnud Sindi rahvaga ühineda ka Jüri Seljamaa, aga paraku ei võimaldanud muud kohustused tal tulla oma vanaisa sünniaastapäeva tähistamisele. Kuid Treiga saadetud lapselapse tervitusedki olid südat soojendavad.

Kogunemise lõppedes öeldi tänusõnad Tori vallas puhke- ja konverentsi keskust majandavate Katri ja Mart Ruumeti aadressil, kes valmistasid mälestusmärgi tarvis korraldatava korjanduse tarvis neli puidust kasti. Üks kastidest läheb Peterburi. Aga endiselt saab annetusi teha ka Sindi linnavalitsuse arveldusarvele: Swedbank – EE102200001120145828, märksõna „Seljamaa“.

Urmas Saard