Kesknädalal, helmekuu 9. päeval, külastas Ilmar Tomusk Sindi gümnaasiumi algklasside õpilasi, kes kuulasid lastekirjaniku jutustusi tähelepaneliku põnevuse ja kestvate naerupursetega. Vaatamata üle tunni kestnud kohtumisele ei ilmutanud õpilased tüdimuse märke ja esitasid rohkelt asjalikke küsimusi.
Pipit Ilmarist ei saanud
Laste käest on ikka küsitud, kelleks ta tahab saada. Nii küsitud ka Ilmarilt. Tema vastus üllatas õpetajaid, sest tulevase lastekirjaniku sooviks oli saada Pipi-Pikksukaks. Ilmarile meeldis Pipi juures hobune ja jõud, millega ta looma üles tõstis, samuti kuldrahadega kast. „Unistasin minagi sellisest kastist, millest võtan kuldraha ja lähen sellega näiteks jäätist ostma. Olen pärit suurest perest ja mul endal alati jäätise raha ei olnud.“ Aga kuue-seitsme aastaselt mõtles ta hobusele. Vanaemal oli küll lehm Mari, aga mitte hobust. Ükskord, kui vanaema hakkas lehma lüpsma, palus Ilmar luba Mari üles tõsta. Vanaema üllatuse peale selgitas poisike, et kuna tal hobust pole, sobib selleks ka lehm. Vanaema polevat kahelnud selles, et lapselaps ei jaksaks lehma tõsta, aga muretsenud hoopis piima kinnijäämise pärast. Ja mis siis veel sellest lehmast, kui enam piima ei anna. Nõnda jäänudki lehm sedakorda kõike mõistval jõmpsikal üles tõstmata. Aga Ilmari jutustuse peale said teda kuulavad õpilased täiel suul naeru pugistada. „Suuremaks kasvades sain aru, et ega minust Pipit ikka saa, sest mina olen poiss!“
Loe edasi: Ilmar Tomusk: kuna ei teatud, et ma kirjutada ei oska, sain sisseastumiseksamil viie
