Rauno Põld, reporter
Eestimaa on väikene, aga tema inimesed jõuavad palju. Tiit Alte on õppinud kultuurijuhiks ning lavastajaks, pärast Nõukogude sõjaväge töötanud mitmes kultuurimajas. Hetkel 52-aastane Tiit töötab lavastajana, tõlkijana ning lööb ka ise vahel näitlejana lavastustest kaasa. Eelmisest aastast alates on ta juhtinud ka näitlemistööd Ka Rak Ter teatris. Tiit Altet võiks iseloomustada Rousseau poolt öeldud lausega: “Elu pole puhkus, vaid tegutsemine”.
Miks läksite Viljandisse kultuurijuhtimist õppima?
Sellepärast, et sellel aastal, kui kooli sisse astusin, lavakunsti kateetrisse vastuvõttu ei olnud. Ja see oli kõige lähem eriala soovitud tegevusele, seal huvitas mind eelkõige lisaeriala, näitejuhtimine.
Ja te lisa erialaks võtsite näitejuhtimise, kuidas teil üldse see mõte tekkis?
Ma ei tea, kust ta võis tulla. Ilmselt, kuna mu vanaema oli kunagi Rakvere teatri garderoobis riidehoidja ja tänu sellele sain ma peaaegu kõiki etendusi näha ja üsna palju teatris käia. Ju siis mulle siit miskit meeldima hakkas.
Kuidas oli näitlemisega kooli ajal?
Vot kooliteatris ma ei käinud. Küll aga jah, kui oli klassiga esinemine, siis küll.
Miks huvitute vene kultuurist?
See on väga rikas ja muidugi väga huvitav kultuur. Seda on küll nüüd üle 70 aasta hoolega hävitatud, aga lõplikult sellest lahti pole veel saadud. Seal on praegusenigi väga huvitavaid perioode. Kõige huvitavam periood on minu arvates 19. sajand, aga ei saa öelda, et praegune sajand vähem tähtis oleks, värvitum või igavam. Seal on praegugi väga häid autoreid, teatreid ja näitlejaid. Kuigi suuri tähti, nagu olid vanasti, on muidugi vähem, aga sellele vaatamata huvitavaid näitlemisisiksusi on endiselt. Teine asi on vaimne otsing, mis on juurte alguse saanud just 19. Sajandi kirjandusest eelkõige ja millel on tänapäevani jätke. Üldiselt meeldib mulle vene kirjandusest just näitekirjandus, kuigi ka proosa meeldib kohutavalt, selles valdkonnas on häid autoreid.
Kes on Teie lemmikud vene kirjandusest?
No praegu on kaks suurt venelast. Ivan Võrõpajev ja Jevgeni Griškovets, kes muidugi elab Poolas. Nende näidendeid mängitakse üle maailma ning mõlemad on üsna huvitava teatrikeelega. Neid pean ma ka 19. sajandi traditsiooni jätkajateks. Theatrumile ma olen ka Griškovetsi tõlkinud, kaks neist on ka lavale jõudnud. Kevadel ma alles aga lõpetasin Võrõpajeva näidendi “Joobunud” tõlkimise ja praegu on see Theatriumi proovisaalis ning kui kõik kulgeb plaanipäraselt, peaks see ka varsti lavale jõudma.
Seega võib öelda, et olete oma elu jooksul palju vene kirjanduse interpreteerimisele keskendunud?
Jah, seda küll. Nii on see läinud. Ja kevadel ma tõlkisin siin ühte Vene seriaali nimega “Köök” kanal 2-le, mis peaks jõudma ka mingil ajal ekraanile.
Kuidas te tõlketööni jõudsite?
Olude sunnil, on tulnud näitemänge, mida on vaja ühe või teise trupi jaoks hakata tõlkima. Siis tulid juba Theatriumi tõlked ja sealt jäi see juba silma teletegijatele. Ning nii see läks.
Mis osa etendusest teile kõige enam meeldib?
Mulle meeldib näidendite puhul kõige enam see, kui saalis lähevad tuled kustu ja siis lähevad lavakardinad lahti, see tekitab minus alati suurt vaimustust, siiani.
Kuidas saada heaks lavastajaks?
Seda ma ei oska nüüd küll öelda, kuidagi peab ju saama (naerab). Siin on ka palju igasuguseid tegureid ja komponente. On öeldud, et lavastajaks ja näitlejaks ei pea õppima, no tõesti ei pea, on inimesi, kes astuvad lavale ja oskavad seda kõike, aga on inimesi, kellel tuleb enda kallal enne tööd teha, et neid lavale viia. Oluline on kindlasti see, kui sind miskit vaevab või huvitab ja sa tahad seda lavastusega rahvale näidata, pead oskama sa selle edasi anda nii, et sinu mõte jõuaks rahvani.
Ehk meenub teile mõni meeldejääv hetk lavastajana?
Väga meeldivad hetked, kui tuleb inimene ja ütleb, et siin ma olen ja ma tahan teatriga tegeleda. Ja vaadata nende arengut, kuidas tagasihoidlikust inimesest saab selline näitleja, keda sa laval alati mõnuga vaatad. See valmistab mulle kõige rohkem rõõmu. Aga kõige meeldejäävam hetk oli see, kui me mõned aastat tagasi Pärnu Hansapäevadel koos Ain Saviauguga tegime ühte lavastust, mis lõppes sellega, et Pärnu kanali ääres sõitis purjekas sadamast välja ja terve kallas oli ära illumineeritud ja laev viskas tuld ja suitsu välja. See oli kõige efektsem moment, mis on minul tulnud lavastada. Ja muidugi oli ilus hetk, kui tegime Rakvere kirikus Calderoni “Suurt maailmateatrit”, kus Hispaania saatkond oli esietendusel ja pärast kiitsid seda etendust väga ning kutsusid meid koos muusika kirjutajaga Hispaania rahvuspäeva tähistama Hispaaniasse, kuhu me muidugi ka läksime.
Kas te teete praegu lavastamist hobina või võtate seda kui tööd?
Praegu on see väljakujunenud kui töö. Aga see töö meeldib mulle.
Millest te alustate uue näidendi lavastamisega, kas loote kõigepealt õhustiku, plaanite näitlemistööd või sätite lavastuselemente?
Kõigepealt ma muidugi loen läbi näidendi. Kui see on loetud, siis sa saad kohe aru, mis sind puudutab. Alustan sellega, et püüan aru saada, mida autor selle näidendiga on öelda tahtnud. Tekib vastav atmosfäär, mida on vaja lavalt õhkuma saada. Kui tegemist on ajaloolise näidendiga, siis peab natukene selle ajastu ajalugu uurima, et õigesti asjadest aru saada. Ja kui sinu mõte erineb kardinaalselt autori omast, siis on parem võta uus näidend.
Mis on olnud teie senine eesmärk lavastustöös?
Ma arvan, et see on üks lihtne mõte, mis võiks olla. Mis seob kõiki neid näitemänge, mis olen teinud. See on see, et inimene on asendamatu ja ta on kõige suurem väärtus, hoidke ja armastage inimest. Ma arvan, et kui kuskiltki nurgast vaadata ja vaatajate silmis see mõte tekib, siis minu töö on korda läinud.
Kui te poleks praegu lavastaja, siis kellena te ennast ette kujutaksite?
Ma väikesena tahtsin bussijuhiks saada, milleni ma muidugi ei jõudnud. Loadki jäid saamata. Seega kõige tõenäolisemalt oleksin tõlkija.
Milles peitub teie jaoks harrastusteatri võlu?
See näitlejate siirus ja mängurõõm. See kõik kiirgab lavalt. Minu jaoks on laval tore vaadata inimest, kes on andunud sellele, mida ta teeb. Teeb seda rõõmuga ja hea meelega. Ja Eesti harrastusnäitlejate hulgas on väga palju häid näitlejaid.
Olete ka aktiivne ühiskonnategelane, mis häirib teid praeguses ühiskonnas?
Egoism ja ükskõiksus, igal tasandil. See mentaliteet: mina olen kõige tähtsam, ükskõik mida ma teen. See mentaliteet kukutab rahva. Praegu on õnneks veel neid, kes ei ole sellest nakatanud ja loodame, et kõik läheb hästi.
Mis on teil elus veel tegemata jäänud, mida kindlasti soovite ära teha?
Hmm (mõtleb endamisi), no puu olen ikka ära istutanud. Kohe palju olen ära istutanud (naerab). Kuidas see kõlaski, peab istutama puu, üles kasvatama poja ja ehitama… Vot, maja on mul ehitamata. Võibolla kuidagi ülekantud tähenduses teen ka selle ära.
On teil mõni inspireeriv mõte lugejatele?
Ma võtan ühe tsitaadi Ivan Võrõpajev näidendist “Joobunud”. „Mitte keegi ei suuda kaitsta meid armastuse eest, mu imekaunis Gulbahar“.
Varem on ilmunud lugu harrastusteatrist Ka Rak Ter, mida saab lugeda siit.