Räpinä kihlkunna Vilustõ külä miis Kiudo Henno (Henno Kiudorf, 83) kõnõl’ inne vabariigi aastapäivä üte ummamuudu luu, mille peräst täl, kodokandin tuntul kriuhkamehel, seoniaoni tsipakõsõ hinge vaivas.
«Vabariigi aastapäiv oll’ suur pühä kõigilõ, külä oll’ iks lippõ täüs. Mitte nigu nüüt, et kolmõ-nellä tükkü näet, ku läbi Põlva sõidat! Popsi, nuu es panõ muidoki – lipp oll’ küländ kallis osta,» tulõt’ Henno miilde, kuis inne ilmasõta aastapäivä avvostõdi ja peeti.
Henno perren peeti vabariiki ja sinimustvalgõt lippu suurõ avvo seen. Uma lipp oll’ nii pühä, et üte kehvä nal’a peräst olõssi väiku Henno 1936. aasta Eesti vabariigi aastapääväl piaaigu kõva nahatävve saanu.
«Tuu päiv oll’ mu noorõh eloh edimäne kõgõ häbüväärsemb,» mäletäs Henno. «Naabritaloh elli üts Stalini usku poiskõnõ, Siilivaski Jaan, minost oll’ tä mito aastat vanõmb. Ei tiiä, kuis tälle tuu kommunisti vaim päähä lei.
Mi, tõsõ külä poiskõsõ, lasimi niisama külä vaihõl suusõga ümbre. Timä sääde meid pikkusõ perrä ritta. Lelläpoig Artur oll’ kõgõ pikemb, timäle anti toki otsah verevät värmi rõivakalts ja nii mi läbi külä lätsimi. Ma olli viimäne ja tüke viil viimätsembäs jäämä. Ku ma nüüt olõ luudusõfilme nännü, sõs kilpkunna poigõ vette rühkmine om mu tuukõrdsõ suusatamisõga üttemuudo.
Es tii mi kellelegi kurja ega midägi, a vot mis peräh tull’, tuu oll’ oopõr umaette. Mi esä olliva Leevil Kaitsõliidu paraati tegemäh. Õdagu, ku mi kodo jõudsõ, oll’ täl joba lugu tiidä. Minno päste õnnõ tuu, et ma olli viil väläh moro pääl, ku vanõmba vele Eeri «tenopalvõ» suurõ helüga vällä kostova. Ma olli noorõst pääst väega tark. Ma es tiiä noidõ kommunistõ põrmandu all toimõndamisõst midägi, a õigõ kipõstõ olli mina kah aidapõrmandu all.
Ku hämäräs nakas’ minemä ja vilu kah joba oll’, sis imä tull’ moro pääle ja kuulut’: mullõ andas amnestia. Olli ma jo küländ väikene.»
Tuu asi tull’ Henno jaos viil üts kõrd pääväkõrda, pall’o ildampa, 1970. aastidõ lõpuh.
«Ma olli kolhoosi virdsaauto pääl – tuhavidämise massinast tetti virdsaauto, selle et virtsa oll’ nii pall’o –, millega pidi keväjä põllu pääle ka ammoniaagivett vidämä,» seletäs Henno. «Mul oll’ kül signaal pääle säetü, et ku pütt täüs saa, nakas’ signaal pirisemä. A es julgu tuud ammoniaagi-aigu tüüle panda, et äkki tulõkipõn tulõ ja ammoniaagigaas plahvatas. Ütskõrd jäi mol’otama ja näi, et vaakumimassinast tulõ joba ammoniaaki vällä – asi vussih!»
Hennol käve kipõ mõtõ läbi pää, et vasta tuult piät pagõma. «Ammoniaak om jo sääne hull, et võtt hõngu kinni!» seletäs tä.
Tä kaksõ kipõlt ammoniaagivooligu vällä, a es jõvva paeda ja oll’ ülepää ammoniaagiga kuuh. Hingämine ja nägemine kaonu, jala viil liiku ja tä jõudsõ kavvõmbahe hüpädä.
Tuust as’ast tull’ kaala pääle määnegi «tuvimuna» ja Henno panti struuma-uurmistõ.
Haigõmaja palatin oll’ üle kümne mehe, noidõ siän üts Tarto komsomolisekretär. «Tuu oll’ sääne sunnik, et kell kuus hummogu küküt’ nigu kikas sängüh ja pand’ hümni juuskma!» selet’ Henno.
Mehe es saa pahamiilt vällä näüdädä – iks sükäv Vinne aig.
Ütskõrd julgu krõpõ suuvärgiga Henno midägi vasta üteldä ja olokõrd läts’ sandis.
«Sis ütligi tälle, et ku tä tiidä taht, sis ma olõ joba 1936. aastal seo verevä valitsusõ iist põrmandu all olnu! Ja mano kuuludi: ku mu juttu ei usu, küsü aoluuprofesri Siilivaski Karla käest! Tuu om tuu Jaani noorõmb veli,» klaarsõ krihukamiis Henno kehvä saisu hindä kasus är.
Harju Ülle (Uma Leht)