Europarlamendi saadik Ivari Padar kutsub kõiki eestimaalasi üles saatma talle pilte ja mälestuslugusid isetehtud traktoritest. Algatuse tulemusel sünnib raamat “101 isevalmistatud traktorit”. Ettevõtmisele aitavad kaasa noortalunike ühendus ja põllumajandusmuuseum.
Ivari Padari üleskutse:
Head inimesed!
Eestimaal ringi sõites olen ikka imestanud, mida kõike inimesed vanaraua vastuvõttu kokku ei too. Vahel on õige valus vaadata, kuis mõni inimesi aastaid truult teeninud põllutööriist on oma viimsel teekonnal vanarauaplatsile sulatusahju toodud. Ajaloo säilitamise suhtes tundliku inimesena on mul seda üpris valus kaeda, aga eks elu läheb ikka omasoodu edasi.
Eriti valus on, kui vanaraua hulka on sattunud mõni esivanemate meisterdatud raudruun, väga erinevatest juppidest kokku sobitatud kohapealse inseneritarkuse kehastaja. Eks 1970-80ndatel olid oma põllulapi harimise võimalused ehk see, mida adra ette seada, õige piiratud: tellida kas ametlikult või siis mitteametlikult “pooliku” eest majandi traktor või kasutada majandi hobust ehk teisisõnu seada eite-taati vaoajaja rakkesse.
Just sel perioodil valmis kodukäsitööna palju põllumajanduslikke imeliikureid. Nõukogude võim seda üldjuhul ei keelanud, üksnes ajuti, mingitel teadmata põhjustel sagenes miilitsavalve sääraste sõidukite üle ning ette tuli ka konfiskeerimisi.
Igal juhul on praegusele põlvkonnale juba päris keeruline seletada, mis kärbes meie esivanemaid küll hammustas, et nad iseendile kodus traktoreid valmis keevitasid ja miks tarvilikku riista poest ei ostetud.
Siit minu palve ja üleskutse – kõik, kes on selliste väärikate riistapuudega kokku puutunud, on ise omanikud või kellel seisab selliseid traktoreid naabri või tuttava õuel, palun talletage need ajaloo jaoks pildile. Lisage lihtne kirjeldus, kes on selle riistapuu autor ja kes praegune omanik, kus on seda aegade jooksul kasutatud ning muidugi kirjutage juurde kõike lustakat ja asjalikku, mis selle riistapuuga kaasas käib. Hea oleks, kui paneksite kirja ka lihtsama tehnilise kirjelduse, milliseid juppe ja lahendusi on kasutatud. Veel parem, kui teie tehtud pilt oleks sellise kvaliteediga, et seda hiljem näiteks raamatus saaks kasutada, aga sobib ka mobiiltelefoniga tehtud klõpsatus. Ja kui tarvis, saame üheskoos fotograafiga hiljem asja paremaks teha.
Kui asjalood kenasti edenevad ja materjali koguneb piisavalt, on raamat – miks mitte “101 isevalmistatud traktorit” – täiesti mõistlik edasine samm. Usun, et oma esivanemate või endi kätetööd raamatukaante vahelt kaeda on juba tunnustus iseenesest.
Olen selle ettevõtmise õnnestumiseks appi palunud kaks väärikat organisatsiooni: Eesti noortalunike ühenduse ja Eesti põllumajandusmuuseumi. Proovime üheskoos ka selle osa meie rahva loost mällu talletada.
Palun saatke oma kaastöö e-posti aadressile vanatraktor@gmail.com.
Parimatele kaasautoritele luban jõuluks kenad jõulukingid.