Köögikomando pöördus Kohtla-Nõmmelt pärit Rakvere teatri juhi Üllar Saaremäe poole, kes kehastab juba sel suvel Rakvere linnuses Taani printsi Hamletit, kes vaevab oma pead igavesti raskete küsimustega. Aga lihtne ja toitev roog – nagu iiri pada – kosutab ka kõige paadunumat eksistentsialisti.
Koka- ja teatrikunst – kas nende vahel leiab ka ühise nimetaja? Mis on nende side ja suhe?
Kui teatrikunstis pean ennast professionaaliks, siis köögikunstis ma seda kindlasti ei ole. Ühine nimetaja võiks olla pühendumus. Kui mul on aega, on kokkamine üks paremaid lõõgastustegevusi. Ma saan kokkamist nädalas võib-olla korra endale lubada – mõnel puhkepäeval. Eks ma ole elus katsetanud igasuguseid retsepte, peab tunnistama, et asjad õnnestuvad – ju siis on mul mingi looduslik geen või anne selle asja peale. Miks lõõgastumine – kokkamine on meditatiivne tegevus, selleks peab aega olema. Ma ei mõtle kiirsöögivärki, vaid ikka tõsisemat asja, mis nõuab ettevalmistusi juba eelmisel õhtul.
Teatris me räägime maagiast ja vaieldamatult võib tugev etendus jätta inimesele jälje kogu eluks. Sama võib olla äkki kokakunstis? Öeldakse ju ka, et koka energeetika ja võnked lähevad toidu kaudu sööjatesse…
Jah, ega ilmaaegu ei räägita, et kui sa külalistele pakud endavalmistatud toitu, annad sa sellega edasi oma sõprust ja armastust. Need on sellised mõõdetamatud väärtused. Teine asi on veel ühiselt kokkamine, ühine jõud ja energia pannakse roa sisse.
Põhjarannikus kirjutame sageli eri köökidest. Kas sina oskad oma kööki ka kuidagi sildistada – kas see on eesti köök või kokku miksitud eri asjadest?
See on ikka suhteliselt miksitud. Ega ma päris üks-ühele ei oska ja võib-olla pole ka tahtnud mingeid toite teha, et nüüd on näiteks puhas india teema. Olen üritanud, aga sinna ikka viskab väikselt Maarjamaad sisse – kas või toiduainete või puuduvate maitseainete näol. Baas võib olla näiteks india, aga eks see, mis välja tuleb, ole ikka üks Üllar Saaremäe köök.
Mitmed eri aladel tuntud inimesed on üllitanud Eestis oma kokaraamatu. Kas sa ei ole oma kokaraamatu peale mõelnud?
Nii kaugele ma küll pole jõudnud. Kui mõtlen kadunud kolleegi Peeter Kardi peale Pärnu teatrist, kes oli tõeline gurmaan ja tõeliste kokaraamatute väljaandja, tunnistan, et olen lapsekingades kokk. Või kui vaatan nii mõnegi Facebooki-sõbra postitust, kes jälle midagi teeb – mõni retsept ajab ikka silmad punni, et kust nad selliste ideede peale tulevad või kust nad mõne maitseaine leiavad, millest pole kuulnudki.
Võib öelda, et sel suvel jõuad oma karjääris ühte olulisse punkti – sinust saab Taani must prints Hamlet.
Kunagi ütles Andrus Vaarik päris tabavalt: “Karjäär näitlejale tähendab seda kohta, kust liiva võetakse.” Loomulikult on see oluline roll – juba tausta pärast, mis sellega kaasas käib. Esiteks on Shakespeare ise pidanud seda näidendit üheks oma paremaks. Samas on mitmed kriitikud, nende hulgas ka Thomas Stearns Eliot, öelnud, et see on üks Shakespeare’i nõrgemaid näidendeid, et vana on seal kokku jooksnud, ta pole suutnud olukorda lahendada – Hamleti kahtlemine on hoopis autori oma.
Mõni, kes on Hamletit kehastanud, ütleb, et seal on tegelikult vaid üks oluline monoloog, mis ületab kõik draamakirjanduse kullafondist – ülejäänu on väga lihtne kriminaalne süžee. Teised jälle räägivad, et näidend on täiesti läbikomponeeritud ja et seal pole midagi juhuslikku. Tegelikult Shakespeare laenas süžee hoopiski Saxo Grammaticuselt, kes on kirjutanud Taani prints Hamletist enne kõiki.
“Hamlet” vaatab inimese sisse ja küsib põhiküsimusi, mis pole aastatuhandeid muutunud. See teebki ta ajatuks! Ta küsib selle järele, mille järele hiljem on küsinud mitmed eksistentsialistid oma tõsistes teostes – Camus’st alates. Kui me sünnime siia ilma teades, et ühel hetkel me lahkume – miks me peame ennast siis tohutult vaevama? Kas elu on meile antud kingitus või karistus? See on teema, mis käib inimesega paratamatult kaasas alates hetkest, mil ta mõtlema hakkab.
Kui Hamletit teiste rollidega võrrelda, pole ta lihtne – ta nõuab igaks lavahetkeks absoluutset kohalolu ja valmisolekut. Ka see on põhjus, miks paljud igatsevad seda mängida ja need, kes seda mänginud on, on selle üle rõõmsad, see on paras proovikivi.
Kui tihti sa ise sellistele eksistentsiaalsetele ja igavikulistele teemadele mõtled ning kas see on aastatega süvenev mõtlus?
Kindlasti on aastatega süvenev. Elu kaduvus hakkab aastate lisandudes üha selgemaks saama, noorukina võis see tunduda kihvt teema, millega tegelda, aga mida aeg edasi, seda rohkem saad sa aru, et see ongi reaalsus. Paraku on see nii, et ühel hetkel mees, kes riiki juhtis või lüpsab teisi selles elus, on lihtsalt üks kõdunenud kolp ja samasugune, kui on keiser, on kerjus seal kõrval. Mingit vahet ei ole. Vaglad on mõlemal silmad peast söönud ja haisevad nad hauas ühte moodi.
Mis puutub dilemmasse “olla või mitte olla”, kas haarata puss ja lõpetada oma elu ise või ikkagi elada edasi, kuniks sulle päevi on antud, siis minu puhul seda küsimust pole iial tekkinud. Ma vastan isiklikult sellele alati: ikka olla! Pole kunagi isegi mõttes olnud suitsiidile kalduv tegelane. See on teema, mille üle ei oska ka arutleda – nende käest, kes selle on ära teinud, ei saa ju küsida, et kas nüüd on parem. Kui sa ilmavalu ja nõrkushetke mõjul selle sammu astud, on see ju nii lõplik, sealt pole enam tagasiteed. Inimesed pole seda otsust tehes kindlasti vabad. Ma ei leia ühelgi hetkel sellele sammule õigustust. Ja ega ka Hamlet ei leia – ta küll arutleb neil teemadel, aga seda sammu ei astu.
Meie intervjuus tekib huvitav pinge – toidukultuur, mis on jaatav, ja sellised eksistentsiaalsed teemad. Samas juba vanad roomlased ütlesid: söögem ja joogem, sest homme me sureme…
Nii ta on! Hamlet imestab ühes monoloogis, et kas selleks meid siia ellu kutsutigi, et söök ja lõbu oleks meie elu põhiosa; ometi see, kes meid lõi, ei andnud meile mõistust selleks, et oma aastaid lihtsalt naudingutega mööda saata. Et inimene on ikka millekski suuremaks loodud, arvab tema ja arvan samuti mina. Kui räägime toidulauast vaklade seisukohast – vaglal pole ju vahet, kas ta sööb keisrit või kerjust. On üks söömalaud, nagu Hamlet ütleb, ainult menüü nimetused erinevad. Nii võib kuningas teha ringkäigu läbi kerjuse soole – kui kerjus on söönud kala, mis on söönud ussi, mis on söönud kuningat. Toiduleheküljele see jutt äkki ei sobi?
Milline sinu teatri kavas olnud näidenditest on olnud kõige kulinaarsem?
Meil pole olnud päris sellist “Kokkade ööd”, nagu Hendrik Toompere kunagi 2000. aastate alguses tegi Draamateatris, kus näitlejad tegidki laval ehtsat toitu ja arutlesid selle üle filosoofiliselt ja ka niisama. Küll on olnud meil lavastusi, mille järel oleme pakkunud tüki sisule vastavat toitu. Esimene, mis meenub, oli Iiri autori Conor McPhersoni “Teisel pool”, kus tegevus toimub väikses külakõrtsis, kus mehed jõid päris kõvasti Guinnessi ja viskit, pärast pakuti seda ka publikule ühes ehtsa iiri paja ehk pirukaga. Mõned aastad hiljem lavastas Toomas Suuman “Lese”, kus kutsusime kõiki lese sünnipäevale ja pärast etendust oli kaetud tõeline eesti laud – heeringas koores ja keedukartul ning pits viina.
Kas on mõni roog, mida võib pidada su firmaroaks?
Kui mul on aega, ma teengi iiri pada.
Sa oled minu teada hästi kursis Iirimaal toimuvaga?
Ma olen seal vaid kolm korda käinud ja eelmisest korrast on lausa viis aastat möödas. Iiri vaimu on paari sõnaga keeruline kirjeldada. Kõige tähtsamad on mulle selle maa kirjandus ja muusika. Kirjandus väga laialt – ka müüdid ja ajalugu. Ja muusika pole vaid U2 ja The Pokes, vaid ka rahvamuusika ja praegused tegijad. Alkohol võiks olla siis kolmas märksõna – õlu ja Jamesoni viski. Ega iiri köök pole maailma uhkeim – nagu ka briti oma. Aga iiri pada täidab kõhtu ja maitseb ülihästi! Minu poeg Karl Robert on nii suur fänn, et niipea kui oma Tallinna töödelt nädalavahetuseks minu juurde maale tulemas on, küsib juba päev ette: ega homme ei ole lootust iiri pada saada?