Konverentsil käsitletakse riikliku arengukava „Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine“ esimese viie tegevusaasta (2008-2012) olulisemaid tulemusi, järgmiste tegevusaastate (2013-2020) peamisi eesmärke ning nende saavutamise eeldusi.
Sündmuse korraldavad Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus, Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühm ja Hiite Maja Sihtasutus. Osalemiseks saab end kirja panna kuni 30.04. sellel võrgulehel: http://goo.gl/ppnDq
Konverentsi kava ja lisateave: http://www.fl.ut.ee/1182553
Aastatel 2008-2012 toimunud Kultuuriministeeriumi valdkondlik arengukava “Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine” on mõeldud ajalooliste rahvuslike kaitsealade erakorralisteks ja kiireloomulisteks päästetöödeks. Võrreldes teiste loodus- ja kultuurimälestistega on pühapaigad olnud ajalooliselt eriti ulatusliku ja püsiva surve all ning on ilmselt Eesti kõige ohustatum mälestiste rühm.
2012. aastal vastu võetud Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 määratles looduslikud pühapaigad kui olulise osa kogu Euroopa maastiku- ning kultuuripärandist, mida ohustab vähene uuritus ja väärtustatus. Vähese kaitstuse ning õigusliku määratlematuse tõttu saavad pahatihti kannatada isegi kaitse all olevad hiied. Ilma riikliku tegevuskavata oleks eelolevatel kümnenditel jäädavalt kadumas sajad meie pühapaigad ning eesti kultuuriruum vaesestuks oluliselt.
Arengukava kaastäitjateks on Keskkonna-, Sise-, Põllumajandus-, Haridus- ja Teadusministeerium, Muinsuskaitseamet ning Maavalla koda. Arengukava rakendusasutuseks määratud Tartu Ülikool on kaasanud erinevate projektide raames lisaks Eesti Maaülikooli, Tallinna Ülikooli, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi, Läti Riia, Kurzeme, Zemgale ja Vidzeme planeerimispiirkonnad, Rahvusvahelise Looduskaitseliidu jpt välis- ja kodumaiseid asutusi ja ühendusi.
Eelmise viie aasta peamiste saavutustena toimusid arengukava elluviimiseks vajalikud alustegevused nagu pühapaikade andmekogu programmeerimine, väliuuringute metoodika koostamine ja testimine, avaliku arvamuse uuringud, pühapaikadega seotud õiguskorralduse analüüs ning seadusemuudatuste eelnõu koostamine. Algasid pühapaikade kaardistamiseks ja inventeerimiseks mõeldud väliuuringud. Eesti sajakonnast kihelkonnast jõuti pühapaigad kaardistada viies.
Ettevalmistamisel on looduslike pühapaikade arengukava aastateks 2013-2020, mille peamine ülesanne on teha pühapaikade kaitsmist võimaldavad seadusemuudatused, kaardistada ja inventeerida pühapaigad ning võtta need kaitse alla. Sellest tööst sõltub, kas suur osa Eesti maastike ja rahvuskultuuri jaoks üliolulistest paikadest ja traditsioonidest säilib ka tulevaste põlvedeni.
Looduslikes pühapaikades (hiied ja muud pühad looduspaigad nagu kivid, puud, allikad, koopad jm) on süviti põimunud Eesti loodus- ja kultuuripärand ning põlisrahva soome-ugrilik keskkonnahoidlik eneseteadvus. Viimasel kümnendil on Eestis ja samuti rahvusvahelistes koostöövõrgustikes (IUCN, WWF, Sacred Natural Site Initiative jt) kujunenud arusaamine, et looduslikud pühapaigad on inimkonna ning ka Eesti vanimad looduskaitsealad, mida tuleb kaitsta põlisrahva tavadest lähtudes.
Konverentsi korraldamist toetab osaliselt Kesk-Läänemere programmi projekt Cult Identity.
Info: Ahto Kaasik, TÜ looduslike pühapaikade keskus, e-post ahto.kaasik@ut.ee, tel 56686892
http://www.fl.ut.ee/hiis